Härra, milleks teile kolmas relv?

Ühel kevadhommikul avastas lavamehena töötav Sten oma maja hoovi pealt kirve. Võõra kirve. Lebas too üsna kuuri lähedal. „Kellelgi oli plaan vist sisse murda ... või uurida, kas kuuris leidub midagi head,” arvab ta. „Samas keegi või miski takistas teda, muidu poleks sissetungija kirvest maha visanud ega jalga lasknud.”

Kuigi leid tõmbas kõhedaks, oli järgmistel öödel rahulik, mistõttu Sten ei hakanud politseisse pöörduma.

Steni maja asub Türisalus. Muidu kena kant, aga sügise saabudes toimuvat ümberkaudsetes majades jõle palju vargusi ja kodudesse tungimisi. „Tühjad suvilad meelitavad pikanäpumehi.”

Need on mõned põhjused, miks hakkas Sten eelmisel sügisel kolmandat tulirelva taotlema.

Ta peabki end relvaentusiastiks. „Relv peab pakkuma elamuse. Iga lask peab olema elamus,” ütleb ta sisendusjõuliselt. Sünnipäevaks kingitakse talle tihti laskepakette mõnes lasketiirus.

Sünnipäevaks kingitakse Stenile tihti laskepakette mõnes lasketiirus.

Varem on ta soetanud vanu, isegi ajaloolisi relvi. Tema Keila korteris seisab püstol TT-33, mida kasutas Punaarmee. Teine relv, pikk püss, asub sealsamas Türisalus. „See on paras Frankenstein. Tal on Soome vintpüssi raud ja Vene vintpüssi lukk. Nagu Mosin-Nagant,” kirjeldab Sten, viidates Vene keisririigis toodetud poltlukuga püssile.

Kolmandaks enesekaitserelvaks soovis ta midagi kaasaegsemat. „Mingit sileraudset, mis oleks lihtne, võimas, töökindel ... pumppüssi, noh.” Ta valis välja Winchester SXPi, millega saab lasta nii haavlit, kuuli, kummikuuli kui ka soola. „Klassikaline enesekaitse relv maamajas.”

Kui esimese ja teise tulirelva saamine läks pigem kergelt, siis pumppüssi pole Stenil siiani. Ta on vahetanud Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) menetlejaga portsu kirju, rõhunud oma põhjendustes kord enese ja vara kaitsele, kord laskeharrastusele, isegi huvi ajalooliste relvade kollektsioneerimise vastu on maininud. Lõpuks lootis ta lihtsalt vastutulelikuma politseiametniku peale. Ei midagi.

Teie põhjendused ei veena meid, vastatakse talle siiani.

Sten on nõutu. Aastaid tagasi polnuks järgmise relva jaoks loa saamine olnud mingi probleem. Tal on tuttavaid, kel seisab kodus enese ja vara kaitseks kaheksa relva, nende hulgas mitmeid pikki püsse. „Midagi on muutunud. Näib, et on võimatu ära selgitada, miks on enesekaitseks tarvis rohkem kui üht relva,” ohkab ta.

Sten pole ainuke. Taolisi näiteid leiab viimasest aastast hulgi. Ükskõik, kellega relvaomanikest rääkida, paistab see olevat põletavaim mure. Lube uusi püsse ja püstoleid hankida lihtsalt enam ei anta. Kas varsti võetakse üldse relvad käest? Mis on Eesti relvapoliitikas muutunud?

Niidid viivad Lihulani

Kohtun politseimajor Anneli Annistiga, kes vastutab lihtsustatult öeldes selle eest, kellele antakse Eestis relva- ja soetamisluba ja kellele mitte. Tema alluvuses töötab eri prefektuurides üle 30 inimese, kes relvaomanike ja -taotlejatega igapäevaselt tegelevad.

Kurdan Annistile Steni ja paljude teiste relvaomanike muret.

„Kui sina nüüd relva ostad,” alustab ta veidi irooniliselt, „siis ilmselt ühe püstoli, jah? Küllap sa tunned, et su turvatunne on häiritud. Välja minnes on sul relv vöö vahel ... Isiklikult arvan, et Eesti on nii turvaline riik, et keegi ei pea relva kandma. See selleks. Kui sa arvad, et vajad seda, kanna! Aga kui sa tahad nüüd teist relva, veel üht püstolit ... siis ma küsiks selle peale: kuidas sa kujutad ette kahe relvaga ringi käimist!?”

Selliseid küsimusi nad relvaomanikelt küsivadki. Et nood põhjendaksid eluliselt usutava näite varal, kuidas nad end teise või kolmanda relvaga kaitsevad. „Ka politseinik kannab alati üht relva. Meil on ainult kaks kätt ja me haarame relva juhtiva käega.”

“Isiklikult arvan, et Eesti on nii turvaline riik, et keegi ei pea relva kandma.”

„Aga varurelv?” pomisen.

„Mis asi on varurelv!?” küsib Annist tungivalt.

„No pikk püss kodus.”

„Kui inimene elab linnas, näiteks Lasnamäel, ning tahab enese ja vara kaitseks pikka püssi,” jätkab Annist elavalt, „siis kuidas ta kavatseb seda tänaval jalutades varjatult kanda?” Korteris end kaitstes tekib politseimajori sõnul veel teine oht: pika püssi kuul võib lennata suurema tõenäosusega läbi põranda, seina või lae ning tappa naabri. Collateral damage. Ka selliste asjadega tuleb arvestada.

Politsei on oma töös näinud, et soov relva osta on tihti emotsionaalne. Nagu ostaks uue rõivatüki või iPhone’i. „Kui asjasse süüvida, siis selgub, et sisuline vajadus puudub,” teab Annist.

Ta tunnistab, et politsei on aastaid, isegi aastakümneid väljastanud relva soetamislubasid liiga kergekäeliselt. Kui inimese taust oli korras, sai ta enese ja vara kaitseks teise, kolmanda, neljanda, isegi 20nda relva, ilma et selleks oleks tulnud eriti võimelda. Need ajad on ilmselt igaveseks läbi.

Karmimat kätt peegeldab ka statistika. Kui näiteks 2020. aasta viie esimese kuuga keeldus PPA kolme soetamisloa ja 24 relvaloa väljastamisest, siis tänavu sama ajaga lükati tagasi juba 16 soetamisluba ja 230 relvaluba. Kui relvaomanikele neid arve esitlen, kostavad nad, et see pole kaugeltki kogu tõde. Tihtipeale vastavat PPA inimesele, et loobuge oma taotlusest ise ja saate riigilõivu tagasi. Siis ei pea nad keelduvat otsust üldse tegemagi.

Annist kinnitab säärast praktikat. Kui politsei näeb, et teise või kolmanda relva ostusoovi põhjendus seisab savijalgadel või lisarelva hoidmiseks puuduvad sobilikud kapid või ruumid, selgitavad nad olukorda. Et pole mõtet raha riigilõivu peale raisata. Kui palju taolisi juhtumeid esineb, PPA enda sõnul statistikat ei pea.

Rangem ollakse ka relvaloa väljastamisel. Näiteks võtab PPA arvesse liiklusrikkumisi, mida aastaid tagasi ei tehtud. Oled liiga raske jalaga ja saanud selle eest korduvalt trahvi, jääd relvaloast ilma. Samuti ei lasta enam käia lõputult relvaeksamil. Kui paari-kolme korraga eksameid ei läbi, unusta ära.

Küsin Annistilt otse: kas teise ja kolmanda relva soetamise vajadust on üldse võimalik põhjendada nii, et politsei rahule jääb? „Mina ei taha kindlasti öelda, et see on võimatu. See sõltub juhtumist. Aga põhjendused peavad olema veenvad ja usutavad,” jääb ta kindlaks. Ta viitab ka ühele esimese astme kohtu juhtumile, kus mitmenda relva soetamisloast ilma jäänud inimene läks PPA vastu kohtusse ja kaotas.

Põhimõttelise nihke taga on politseimajori sõnul parem arusaam relva- ja haldusmenetluse seadusest. „Me ei saa relva- ja soetamislubasid lups ja lups väljastada. Me oleme nüüd targemad ja küsime küsimusi, mida varem ei küsitud. Kui see tähendab, et oleme karmimad, siis jah, aga see pole eraldi eesmärk. Eesmärk on turvalisem Eesti,” ütleb Annist.

Saatusliku teetähisena toob ta välja 2020. aasta juunis toimunud Lihula tulistamise, kus Mikk Tarraste tappis seaduslikest tulirelvadest kaks ja vigastas viit inimest. Pärast seda traagilist sündmust vaatas PPA üle oma põhimõtted, sõnastas menetlejatele uued juhendid. „Nüüd teeme kvaliteetsemaid otsuseid, ka selleks, et vähendada taoliste õuduste kordumise tõenäosust tulevikus.”

„Me ei saa relva- ja soetamislubasid lups ja lups väljastada.”

Annistil on ettepanek ka relvaseaduse täiendamiseks. Nimelt võiks seal olla piirarv, kui palju tulirelvi võib eraisik enese ja vara kaitseks omada. „Lagi lihtsustaks oluliselt meie tööd. Täna kaalume iga taotlust eraldi ja keeldumise korral peame otsust põhjendama,” räägib ta. Mitmest relvast me räägime, Annist öelda ei taha. See olevat Siseministeeriumi rida.

Suvepüstol ja talvepüstol

Kui IT-spetsialist Vootele Voit 2016. aastal relvaloa sai, otsustas ta, et hangib alustuseks kohe kaks püstolit: väiksema kaasas kandmiseks ja täismõõdus relva tiirus laskmiseks. Menetleja tõreles, et võite ju kaht püstolit tahta, aga nagunii peate varsti ühe ära andma. Äsja oli Siseministeerium välja tulnud eelnõuga, mis lubas inimesel enese ja vara kaitseks omada vaid üht tulirelva. Huvirühmad lasid plaani aga sõelapõhjaks ja see pandi kiiresti sahtlisse tagasi. Sealt algas relvaomanike jaoks aeg, kus sai veidi vabamalt hingata. Vootele hakkas peagi tegelema nii laskespordi kui ka jahindusega. „Relvi sai kokku ostetud täitsa omajagu,” meenutab ta.

Ehkki Vootele staaž relvaomanikuna pole teab mis pikk, on ta kiiresti tõusnud Eesti relvaomanike üheks väljapaistvamaks eestkõnelejaks, lisaks kuulub ta Eesti Relvaomanike Liidu juhatusse. Seal on neil vahetu teadmine, mis tuuled parasjagu puhuvad. Ta meenutab, et 2021. aastal ilmnesid märgid, et relva saamine ei lähe enam nii libedalt. Liidu poole pöördusid kümned ja kümned mures inimesed.

Vootele on seda ka omal nahal tundnud. Ta pidi viimast soetamisluba ootama üle kahe kuu, mis on rohkem kui seaduses ette nähtud aeg. „Olin oma suhtluses mõistev ja viisakas, esitasin veenvad vastused ning sain rohelise tule,” ütleb relvaomanik. Samas teab ta paljusid teisi, kel pole see õnnestunud.

Siit jõuabki Vootele probleemi tuumani: relvaomanikud ei saa aru, mida politsei neilt ootab ja millest otsuste tegemisel lähtub. Ta viitab relvaseadusele, mis ei nõua taotlejalt põhjendamist, miks ta relva soovib, ega sea ülempiiri, mitu püssi või püstolit võib kellelgi kodus olla. „Osa inimesi on kirjutanud terveid esseid, aga politsei ütleb, et põhjendused pole piisavad. Seevastu teiste selgitused lähevad jällegi läbi. Senikaua, kuni loa saamise ja sellest keeldumise tingimused pole täpselt fikseeritud, tundub meile, et otsus sõltub ametniku suvast. Aga nii õigusriigis ei saa!”

“Relvaomanikud ei saa aru, mida politsei neilt ootab ja millest otsuste tegemisel lähtub,” sõnastab Vootele probleemi tuuma.

Vahendan Annisti juttu uuest lähenemisest ja majasisesest juhendist. „Väga tore, aga meie pole seda näinud!” vastab ta ja viib huvitaval kombel jutu samale kohtuotsusele, millest rääkis ka politseimajor. Vootele teab kaebajat, kaebuse sisu ning sedagi, et esimese astme otsus kaevatakse edasi. „Küllap lõplik tõde selgubki alles riigikohtus.”

Ta mainib meie vestluse jooksul korduvalt „teatud huvigruppi”, kes võitleb Eestis selle eest, et relvi oleks vähem. „Ma ei tea, kes nad on. Igatahes annavad nad menetlejatele üsna konkreetseid suuniseid. Mitmed neist ongi maininud, et käsk on tulnud „kõrgemalt“. Ma võin seda mõista, aga sel juhul – endise vastuse juurde tagasi pöördudes – tuleks uus poliitika avalikult välja hõigata. Näiteks, et enesekaitseks võib inimesel olla vaid üks relv.”

Miks on inimesele üldse mitut enesekaitserelva vaja? „Iga olukorra jaoks on erinev relv,” selgitab Vootele. „Suvisel ajal saab T-särgi all kanda pisikest kompaktset püstolit, millel on kuus padrunit salves. Tiirus on aga mugavam, täpsem ja otstarbekam lasta täismõõdus püstoliga. See mahub ka talvel jope alla. Kui aga inimene elab eraldatud talus või käib suviti maakodus, sobib jälle sileraudne püss, millega metslooma, näiteks hoovile tulnud karu, eemale peletada.”

Siinkohal ei jaga Vootele PPA hirmu, et pikk püss oleks enesekaitsel kuidagi ohtlikum. „Võin tuua näite, kus 5,56-kaliibrilise vintpüssi kuul seinaga kokku põrgates killunes, aga püstolikuul läks sirgelt läbi seina.” Sama lugu olevat pumppüssiga – „haavlipilv” on poole meetri kuni meetri laiune, kuid haavlid ei läbista seina, põrandat ega lage.

Kuid relvaomanikel on veelgi iseäralikumaid vajadusi. Üks laskesportlane soovis uuele sportpüstolile ka enese ja vara kaitse otstarvet, kuid politsei ei tahtnud talle seda anda. Inimene põhjendas, et kui ta läheb Kopli lasketiiru võistlusele, peab ta jalutama läbi lähedal asuva pargi, kus liigub tihtipeale kahtlast rahvast. Kui keegi teda ründab, pole tal end millegagi kaitsta. Nimelt ei tohi sportrelva vööl kanda, see peab olema lahti võetuna kotti pakitud.

Enda kohta ütleb Vootele niipalju, et kui ta päevasel ajal kesklinna ametiasutustesse asju ajama läheb, siis tavaliselt tal relva kaasas pole. Kui aga Pirital või Lasnamäe veeru all õhtul pika jalutuskäiku teeb, on püstol vööl. „On ette tulnud igasugu ebameeldivaid tüüpe. Jõlguvad ringi alko- või narkojoobes tegelased, kes hõikavad: suitsu on, peksa tahad?” kirjeldab ta, kuid lisab kiiresti, et tarvidust „olukorda eskaleerida” pole õnneks olnud.

Relvaomanike seas on juba aastaid teada üks võlusõna – laskesport –, mis avab uksed uutele relvadele ja suurematele laskemoonakogustele. Tegelasi, kes ihkavad vaid sportlase privileege, on küll ja veel. Samas käivad laskesportlase litsentsiga kaasas kohustused: peab liituma klubiga, käima regulaarselt treenimas ja võistlustel.

Vootele hinnangul on aga vale panna inimestele kunstlik surve hakata sportlaseks. See, kui sa tahad autoga oma lõbuks sõita, ei tähenda ju, et sa tegeled kohe ralliga. Ka laskeklubidele ei meeldi „surnud hinged”. Seetõttu, pakub ta, võiks arutada seadusesse uue kategooria lisamist. Et jahinduse, laskespordi ning enese ja vara kaitse kõrval võiks relva taotleda ka laskeharrastusega tegelemiseks.

Kui Vootele Pirital või Lasnamäe veeru all õhtul pika jalutuskäiku teeb, on püstol vööl.

Neid inimesi, kellele meeldivad relvad ning kes käivad kord kuus lasketiirus paugutamas, on relvaomanike hulgas väga palju. Olukordi, kus keegi kasutaks relva enese ja vara kaitseks, õnneks väga vähe. Seetõttu vastaks laskeharrastuse otstarve tegelikkusele isegi paremini, usub Vootele.

Viis relva olgu lagi

Henry Timbergil tulirelvi pole. Ta on läbinud Paikuse politseikoolis relvaõppe kursuse, tulistanud lasketiirus erinevatest tulirelvadest, aga ei näe vajadust isiklikku relva omada. Ometi kujundab ta Eesti relvapoliitikat. „Meie osakond tegeleb sellega,” parandab ta naeratades, „muude asjade hulgas.” Timberg on Siseministeeriumi korrakaitse ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja. Hoolega piiratud habe, laitmatult istuv pintsak, roheline lips. Istume kumbki oma laiale diivanile.

Eestis on umbes 25 500 relvaloa omanikku, kel on kodus 56 600 relva. On seda palju või vähe? Timberg vaatab piiri taha. Leedus on eraisikutel umbes 200 000, Soomes 1,5 miljonit, Rootsis aga 1,9 miljonit tulirelva. „Naabritega võrreldes meil väga palju relvi pole. Pigem on mõistlikult,” räägib ta ja lisab, et kui meie relvaomanike arv tõuseb ka 30 000 kanti, pole midagi hullu lahti.

Kas riik näeb relvaomanikke ohuna, neutraalsena või pigem võimalusena? „Näeme neid seaduskuulekate kodanikena, kel on õigus vabale eneseteostusele,” vastab Timberg viisakalt. Siiski, arutleb ametnik, pole relv päris tavaline tarbeese. See on kõrgendatud ohu allikas. Aga selleks võib pidada ka autot. Kuigi relva ja autot ei saa päris ühte patta panna ... „Ma nimetaks relva pigem luksusesemeks,” võtab ta kokku.

Jääme korraks pidama ka küsimustel, kas ja kuidas saab eraisikust relvaomanikku riigikaitses kasutada. „Sõjaolukorras, kus vaenlane tahab meie territooriumi okupeerida, võib nende roll oluline olla. Tuleb kasuks, kui meil on inimesed, kes oskavad relvi kasutada,” leiab ta.

“Relv pole päris tavaline tarbeese. See on kõrgendatud ohu allikas. Aga selleks võib pidada ka autot.”

Konkreetset plaani aga pole. Sõjalist riigikaitset korraldab ikkagi Kaitseministeerium ja kaitsevägi. Nemad annavad väljaõppe ja varustuse, sealhulgas relvad. Lisaks paneb Timberg südamele, et kui kodanikud hakkavad partisanivõitlusega tegelema, osalevad nad lahingtegevuses, kus võib suurema tõenäosusega surma saada. Teisisõnu: see teema tuleb iga kandi pealt läbi mõelda.

Seejärel jõuame kõige põletavama probleemini, vähemalt põletab see relvaomanikke. Et ühe relva soetamisloa saab, aga sealt edasi on paras häda ja vaev. „Meil pole lage, kui palju võib inimene enese ja vara kaitseks tulirelvi omada. Samas kuskil jookseb mõistlikkuse piir. Kui inimene tuleb juba 20ndat relva küsima...” valib Timberg hoolega sõnu. „Need, kes tahavad enesekaitseks üht relva, saavad selle. Aga kui räägime kümnetest tulirelvadest – see ei peaks nii lihtne olema.”

Ehkki Siseministeeriumi seinale pole ühtki numbrit joonistatud, ütleb Timberg, et mõistlik ülempiir võiks olla kolm kuni viis enesekaitserelva inimese kohta. „See on mu isiklik arvamus,” tõttab ta täpsustama, „enne seadusesse kirjutamist tuleks seda ühiskonnas kindlasti arutada.”

Sarnaselt Annistiga mainib ta Lihula tulistamist. Ta nimetab seda hirmsaks kuriteoks, mille sarnast pole viimase kümnendi jooksul Eestis ette tulnud. „Seetõttu mõjutas see väga palju Eesti relvapoliitikat. Näiteks sündis sellest otsus, et inimesed, kes on varem süüdi mõistetud tapmises, mõrvas või riigivastases teos, ei saa enam kunagi relva.”

Küsin, kas võime kruvide kinni keeramisega jõuda sinnani, et riik korjab omanikelt „üleliigsed” tulirelvad sootuks käest. Timberg raputab pead, pidades seda väga ebatõenäoliseks. Ka pika püssi omamist ei keelata. Täisautomaate, mille päästikule vajutades saab tekitada valangu, aga ei tule. „Siin tuleb vastu Euroopa Liidu relvadirektiiv. Lisaks ei näe me tsiviilis valdkonda, kus sel praktiline otstarve oleks,” selgitab Timberg.

Mida arvab ta Vootele ettepanekust lubada relva hankida ka laskehobi viljelemiseks? „Relvi saab alati laenutada lasketiirus instruktori juuresolekul,” muigab Timberg, kuid lisab tõsinedes, et laskeharrastuse otstarvet ei saa siiski välistada. „Enne tuleks seda lähemalt uurida. Et kui paljusid relvaomanikke see puudutab.”

Ametnik leiab, et mõistlik ülempiir võiks olla kolm kuni viis enesekaitserelva inimese kohta.

Siseministeerium kavatseb lähiaastatel relvaseaduse ette võtta, seda korrastada ja tänapäevasemaks muuta. Mis täpsemalt muutub, Timberg eriti avaldada ei taha, kuid ühe suunana on kavas signaal- ja hoiatusrelvade, samuti stardipüstolite reguleerimine. Häda on selles, et neid tehakse ümber tulirelvadeks. Alles hiljuti tabas PPA tegelase, kes pakkus selles vallas illegaalset teenust allilmale. Teine probleem on relvataoliste esemetega vehkimine, millest teatatakse politseile umbes 90 korral aastas. Ka see on vaja kontrolli alla saada.

Kolmekümnendates osakonnajuhataja silm läheb särama aga hoopis intervjuu lõpus, mil jõuame tehnoloogia- ja tulevikutrendideni relvamaailmas. „Mida kaugemale ajas edasi minna, seda huvitavamaks läheb!”

Esmalt räägib ta biomeetrilisel isikutuvastusel põhinevatest relvadest. See tähendab, et püstol teeb pauku vaid siis, kui päästikut vajutab õige (loe: registreeritud omaniku) sõrm või käepidemest haarab õige peopesa. See välistaks paljud õnnetused ja tahtlikud kuriteod, kus relv satub kas lapse või kurikaela kätte. „See võiks muuta kogu relvapoliitikat liberaalsemaks,” usub Timberg.

Teine trend on 3D-printimine. Igaüks, kel on kodus 3D-printer, arvuti ja vastav programm, võib tumeveebist alla tõmmata kavandid, mille alusel tulirelv printida. Ainuke takistus, räägib ametnik, on relvaraud (toru, kust lendab läbi kuul), mis on metallist ja mida tuleb traditsioonilisel viisil valmistada. Kuid materjalid arenevad, turule tulevad uued komposiidid, mistõttu ei saa relvarauagi printimist enam välistada.„Omaette peavalu on muidugi see, kuidas seda kõike reguleerida,” ütleb Timberg püsti tõustes. Ja lisab naljaga pooleks: „Äkki hakkame siis tulevikus hoopis printimislubasid väljastama.”