Elu pärast vanglat - Levila

Elu pärast vanglat

Milline näeb välja endiste vangide elu vabaduses? Kuidas sulanduda ühiskonda, kui puudub kogemus "normaalsest elust"?

Tekst: Mari Mets
Illustratsioonid: Joonas Sildre
Fotod: Erik Tikan
Toimetas: Iisa Laan
Audiolugu luges: Indrek Ojari
Muusika ja helikujundus: Janek Murd
Avaldatud: 02.2021

Vangi suurim mure pärast vanglat on teenida välja usaldus, et pääseda tagasi teiste sekka. Mitte kukkuda kiirelt tuttavasse pahanduste rägastikku. See on keeruline, sest enamik vange polegi kunagi normaalset elu elanud ja ühiskond pole harjunud neile endi seas kohta tegema. 

Oma heitlustest pärast vanglat rääkisid Levilale kolm hiljutist kinnipeetavat. 

Selle loo kangelased on Terje Pärnust, Riho Jõgevamaalt ja Konstantin Tallinnast. Nad on kas või natukene kangelased, kuigi lähedaste jaoks ilmselt ühed suurimad hallide karvade autorid. Hoolimata kriminaalsest minevikust, on nad teinud väga suuri jõupingutusi pärast vanglat normaalsesse ellu astumiseks. 

Nende suurim soov on mitte lasta end neelata tuttaval ja mugaval kuritegevuse kuristikul, kus kehtib juba harjumuspärane vanglasarnane maailmakord. Nende jaoks on see seda raskem, et tegelikult nad ei tea, milline on see päris tavaline elu. 

“See ei ole taasühiskonnastamine. Nad pole selle ühiskonna osa õieti olnudki. See on üritus siseneda ühiskonda,” ütleb vanglast vabanenute tugiisik Eva Üprus.

“See ei ole taasühiskonnastamine. Nad pole selle ühiskonna osa õieti olnudki. See on üritus siseneda ühiskonda”

Kõigi kolme Levilaga rääkinud endise vangi lapsepõlvest käib punase niidina läbi eeskuju puudumine. Kodus tarvitati kõvasti alkoholi, omavahel klaariti alatasa arveid, kolakaid jagus ka lastele. Nad jäid oma mõtetega üksi. Oma lapsepeaga tuli ise mõelda, mida see kõik tähendab. Kas elu elataksegi nii?

Konstantin jooksis kodust minema. Temast sai tänavalaps. Viiendast klassist kaugemale ei jõudnudki. 

“Mäletan, kuidas ma teises-kolmandas klassis matemaatikaga hakkama ei saanud. Isa oli mul aga tehnilise haridusega ega suutnud mõista, kuidas ma nii lihtsatest asjadest aru ei saa. Muudkui pani mulle kiilakaid ja korrutas: “Kuidas sa aru ei saa?!” Kasvasin kogu aeg teadmisega, et minust ei saa midagi, ma olen mõttetu. Ma kartsin võtta vastutust ükskõik mille ees, sest teadsin, et ei saa nagunii hakkama,” räägib Konstantin.

Terje omandas lapsepõlvest painava mõtteviisi kogu eluks. “Hüljatuse tunne, alandus. Need hakkasid mu elus erinevatel viisidel pidevalt korduma. Ma käitusin lapsest saati kuni vanglasse sattumiseni ühtemoodi. Mul olid eelarvamused, mis tulid kõik suurest hüljatuse tundest.”

Riho vanemad olid alkohoolikud, ta kasvas üles lastekodus. Seal õppis ta metalli varastama. 18. sünnipäeva puhul läks esimest korda vangi. Vabanedes, nüüdseks täisealisena, tegi ta esimese tõelise katse koos vanematega ühe katuse all elada. 

“Tarvitasin palju alkoholi. Siis kukkus isa trepist alla ja sai surma. Hakkasin veel rohkem jooma ja siis juba kõike, mis kätte juhtus. Sain tuttavaks ühe poisiga, kellega koos hakkasime jooma ja vargil käima. Alkohol on olnud minu elus suurim probleem, see on tulnud juba vanematest.”

Terje ja Konstantin on rõõmuga valmis esimesel vabal hetkel oma uuest elust rääkima. Nad on pööranud uue lehekülje ja on püsinud sellel juba ligi kaks aastat. Terje on vabanenud teda pea kaks aastakümmet vaevanud sõltuvusest, Konstantin on pühendunud kristlane. 

Mõlemad ütlevad, et kui poleks vanglasse sattunud, siis oleks ilmselt kõik vanaviisi – kui neid enam üldse olekski. Veelgi tähtsamaks peavad nad seda, mis saab kohe pärast vanglat. Kuhu on sealt minna? Kiiresti tuleb leida töö. See aga on endisele kinnipeetavale enamasti tõeline katsumus.

Üpruse kinnitusel on vangla jätkuvalt suur häbimärk, mis paneb tööotsimisele paraja põntsu. 

“Ühelt poolt tööandjad kas ei võta neid üldse jutule või võtavad hetkeks tööle, kuni hakkavad liikuma mingid ebameeldivad jutud. Teisalt vangid eeldavad sageli ise, et keegi neid ei taha. Nad on harjunud mõttega, et nagunii nad ei saa ja kui esimesel korral ei saagi, siis sellest piisab neile juba kinnituseks. Hästi kergesti käega löömine on neile omane. Vanglasüsteem ei õpeta just eriti pingutama,” selgitab ta.

Justiitsministeeriumis vanglast vabanenute abistamisega tegeleva Stanislav Solodovi sõnul pakuvad vanglajärgset ajutist majutust kinnipeetavatele praegu kristlikud organisatsioonid just sel põhjusel, et Eestis pole muid ühinguid, kes oleksid huvitatud sellise sihtgrupiga tegelemisest. Kristlik programm pärast vanglat ei ole tegelikult riigi eesmärk.

“Kõige tähtsam on muuta oma ümbruskonda. Kui lähed tagasi sinna, kust tuled, hakkad kohe varsti jälle kriminaaliga tegelema,” ütleb Konstantin. 

Ei Terjel ega Konstantinil pole enam ühtegi vana sõpra. Kõik hoiavad eemale. Terje on püüdnud vahel mõnele sünnipäevaks sõnumi saata, kuid need jäävad vastuseta. Ka Konstantini vanad sõbrad ei taha temast kuulda. Kes on endiselt kuritegelikul teel, kes elab juhuslikku laadi elu ega mõista, et sõber on nüüd usklikuks hakanud. Mõlemad leiavad, et ongi parem sellest vanast ringist eemale hoida.

Rihoga (33) on natuke keerulisem. Ka tema tahab rääkida oma vanast ja uuest elust. Pean temaga ligi kahe kuu jooksul telefonis pikki vestlusi. Korduvalt helistab ta mulle ise ja lihtsalt räägib. Oma igapäevaelust ja tervisemuredest. Tööst laudas ja oma väikesest tütrest. Sageli räägimegi siis, kui ta mööda maanteeäärt parasjagu lasteaia poole kõnnib.

Lepime kokku kümmekond kohtumist, kuid need kõik jäävad ära. Mul on tunne, et ühele ta peaaegu et jõuab kohale, kui teda Tallinnas tühjas parklas ootan. Riho on tulnud üle kolme aasta Tallinna. Tööintervjuule, et vahetada lüpsja amet turvamehe oma vastu. Siiski saan pika ootamise peale sõnumi, et töövestlusel läheb kauem. Täna ei jõua.

Ja siis on nädalad, mil tema telefon on tumm. Pärast helistab jälle, kui on teel lasteaeda. Ütleb otsesõnu, et kukkus tsüklisse. 

"Sorri, täna on veel keel tiba pehme. Esimene taastumispäev, tead küll. Täna olen ainult vaheldumisi söönud ja vett joonud," kõlab viimases telefonikõnes, mil lepime taas kokku, et kohtume paari päeva pärast. 

Ühes varasemas kõnes arutasime selle üle, mida teha, et Riho ei vaataks pärast väsitavat,  juba öötundidel alanud tööpäeva ja lapsega tegelemist oma korteris ringi ega tõdeks, et midagi tarka pole teha, misjärel haarab käsi juba pudeli järele. 

Ta räägib oma hobidest, mis talle kunagi meeldisid. Riho pakub, et võiks ju vahest maakonnakeskuses bowlingut mängimas käia. See meeldis talle väga. “Selle raha ikka leian.”

Riho on jõudnud korduvalt lühemaid vanglakaristusi kanda. Algul sai katseajaga. Siis ostis odava auto ja jäi purjuspäi roolis vahele. “Sealt kaotasin veel kõvasti raha ka. Lõpuks ütlesin politseile, et müüge maha. Auto oli väärt nii vähe, et mul polnud mõtet seda politsei parklas hoidmise eest välja osta,” räägib ta.

Pikem karistus tuli siis, kui üks joomakaaslasega korraldatud varguste seeria lõppes rööviga.

“Olen mõelnud, et kui ma poleks vanglasse sattunud, oleksin veel hullemaid asju korda saatnud. Vanglas hakkasin elu üle mõtlema ja koolis käima. Lõpetasin puidupingi [operaatori] eriala, lugesin elus esimest korda raamatuid ja töötasin enda kallal. Tunnen, et vanglas oli mul aega järele mõelda ja õnneks ei saa seal alkoholi juua,” meenutab Riho.

Kui ta aga 2015. aastal vabanes, sai sotsiaalkorteri ja kukkus kohe esimesest päevast jooma. “Varsti käis peas mingi klõps ära, et niimoodi ei saa elu jätkata. Hakkasin tööd otsima ja leidsingi farmis tööd.”

Esimesel tööpäeval kohtas ta oma praegust elukaaslast, kes töötas laudas lüpsjana, nagu Rihogi. Esimene aasta läks väga tragilt. Kohtutäitur oli kukil, Riho rügas tööd teha ja kustutas aastaga kõik vanad võlad. Selle üle oli ta uhke. 

Mõningate tagasilöökidega töötas Riho kuni möödunud aasta lõpuni lüpsjana. Kui Riho varahommikuti lehmi lüpsis, viis ema lapse lasteaeda ja läks ise pärast lõunat lüpsma. Riho lõpetas töö ja läks lapsele lasteaeda järele. Kõik oli paigas.

Rihole meeldis see töö. Meeldivalt konkreetne, ühe lehma peale kulus oma 30 sekundit. Ainult et töökaaslastega olid mõned pinged ja juhataja heitis ette, nagu oleks ta purjuspäi tööl käinud ja vales kohas suitsetanud. Riho raiub, et nii ei ole olnud. Sellepärast hakkaski mees uut tööd otsima. Turvamehe karjäär tundus sobivat, kuigi ta muretses oma kriminaalse mineviku pärast.

“Minuga tegi tööintervjuu minust noorem tütarlaps. Kui ta uuris, mis tööd ma praegu teen, läksid mul kõrvad üleni punaseks. “Lüpsja?! Kas keegi päriselt teeb veel sellist tööd?” imestas naine. See vist tundub tobe jah, aga no mulle meeldib tegelikult,” räägib Riho ühel õhtul mulle telefonis.

Kuna aastavahetuse eel sai ta väikese seljavigastuse tõttu haiguslehe ja seega töölt eemal olla, siis ma ei teagi, kas Riho töötab endiselt lüpsjana, juba turvamehena või mitte kumbagi. Jaanuari algul pidi ta uuesti Tallinna sõitma, et turvameheasju ajada. Pidime kohtuma, kuid jälle jäi asi katki. Varasema põhjal oli selge Riho muster: kui ta käis tööl, vastas ka telefonile, kui aga tekkis vabadust, oli mees kadunud.

Riho räägib, et ta püüab saavutatust kümne küünega kinni hoida, sest muidu on kõik maha visatud vaev. Tütar on talle tähtis ja ta tahab talle eeskujuks olla. Ainult et järje peal püsimine on väga raske: “See alkohol on üks neetud asi. Ma püüan korralik olla, aga no vahel läheb lihtsalt lappama.” Seda viimast lauset kuulen tema käest mitu korda.

Kui räägin Riho elu keerdkäikudest tugiisiku Üprusega, lohutab ta mind, et see kõik kõlab talle tuttavalt. 

“Nad kaovadki lihtsalt ära. Pikapeale õpid seda mitte isiklikult võtma. Sageli tundub, et kõik edeneb hästi, aga siis on telefon tumm ja kadunud ta ongi. Vahel kohtume alles siis, kui ta järgmisel korral vanglast välja saab. Vahel leiavad nad aga oma tee ikka ise ka üles,” lausub Üprus.

Tema sõnul on vangid harjunud, et neile öeldakse, mida teha ja kuidas käituda. “Pärast vanglat võib tekkida trots, et nüüd olen vaba inimene, miks keegi ütleb mulle ette, mida ma tegema peaksin. Nad ei anna endale alati aru, et kõik vabad inimesed käivad tööl ja see võtab suure osa nende päevast. Ja sellega kaasnevad kohustused ja kokkulepped. Selle arusaamise puudumine on vangla tegemata töö.”

Eestis on ligi 2000 vangi. Igal aastal vabaneb vanglast umbes sama palju inimesi. Statistika näitab, et tagasi kuritegelikule teele pöördub neist ligi 43 protsenti. 

Neil, kes aga kasutavad jalgade alla saamiseks riigi pakutavat tugiisiku teenust ja püsivad selle toel pooleteiseaastasest abistamisperioodist vähemalt üheksa kuud rajal, on tõenäosus uuesti kuritegevusse sukelduda juba ainult 30 protsenti, selgitab Solodov justiitsministeeriumist.

Vaid ligi kümnendik vabanenutest leiab, et tugiisikust võiks olla neile harilikku ellu pöördumisel kasu. See tähendab aastas veidi üle kahesaja vangi. Kahjuks kipub enamik neistki enne tugiprogrammi lõppu ära kaduma. 

“Püüame hakata kinnipeetavatega tööle juba vanglas, pool aastat enne vabanemist just selleks, et saaks tekkida usalduslik kontakt. Siis jäävad ka kokkulepped tõenäolisemalt pidama, sest need tuginevad usaldusele,” ütleb Üprus. 

Terje 

Kui Terje (55) vangi läks, kirjutasid ajalehed, kuidas pereema vangi mõisteti. Ta läks sinna koos oma tütrega. Ema ja tütar, nelja ja kolme lapse emad. Mõlemad olid unerohusõltlased. Nad punusid oma sõltuvuse teenimiseks kavalaid skeeme. Lasid kirjutada võõrastele isikukoodidele kangeid unerohte ning muudkui ostsid apteegist tablette välja. Halvematel hetkedel kulus Terjel uinumiseks 20 tabletti. 

Kohtus suudeti kokku lugeda, et Terje kasutas unetablettide apteegist kätte saamiseks 97 erinevat isikukoodi ja sai nõnda kätte 668 karpi ravimeid. Ta ütleb, et elas nii 17 aastat ja jäi esimest korda vahele alles päris lõpus. Sõltuvuse alguses, sajandivahetuse paiku, kustutas ja parandas Terje veel käsitsi paberretsepte. 2012. aastal sai ta tingimisi karistuse lubaduse vastu enam mitte nii teha. 

“Aga ma ei olnud selleks piisavalt tugev. Ma ei tea, kas ma saan süüdistada midagi või kedagi, et ma abi ei saanud. Ilmselt natuke vist saan.”

Sõltuvusest ta lahti ei saanud ja 2015. aastal pidi ta hakkama kandma oma kuueaastast karistust. Kinni tuli sellest istuda kolm. See võib tunduda ühe iseend ängistava ravimisõltuvuse teenimise eest palju, aga unerohud ja narkootikumid kuuluvad seaduse silmis kokku. See tähendab, et Terjet ja tema tütart karistati narkomaanile kohaselt – ühele kuus, teisele üheksa aastat.

“Olin 2015. aasta lõpus Pärnu arestimajas. Mu pojal pidid nelja päeva pärast pulmad olema. Mina olin šokis, tema oli šokis. Lapsed teadsid mu sõltuvusest, aga nad arvasid, et mulle määratakse mingi muu karistus. Hiljem kuulsin, et ta oli tahtnud pulmi ära jätta. Mind viidi Tallinna vanglasse. Muidugi oli see šokk. Mõtlesin, et olen ju pereema, kuidas ometi on asjad nii läinud. Mulle ei jõudnud see hästi kohale.”

"Mõtlesin, et olen ju pereema, kuidas ometi on asjad nii läinud. Mulle ei jõudnud see hästi kohale"

Elu vanglas algas Terje jaoks piinavate võõrutusnähtudega. See algas samamoodi nagu sõltuvus ise – unetuse, higistamise ja peavaluga.

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo

Tabletivastase teekond

“Mul oli vägivaldne mees, kes peksis mind. Põgenesin tema eest pidevalt koos kõigi oma nelja lapsega. Olime ka varjupaigas. Ma sain nii tugevad peapõrutused, et ei maganud enam öösiti korralikult. Heitsin pikali ja tekkis ainult üks suur ärevushäire. Und lihtsalt ei tulnud.”

Ema soovitusel proovis ta unerohtu, kuigi toona oli Terje enda kinnitusel paras tabletivastane. Tema põhimargiks sai Imovane, kuid sekka sattus ka kuulsat Xanaxit ja Somnolsi. 

Hiljaaegu, sõltuvusest vabana, käis ta apteegis ja nägi, kuidas tema ees vana vaenlast Imovanet osteti. Tal käis jõnks südame alt läbi. “Need on nii tugevad rohud. Neid ei tohiks kindlasti kergekäeliselt välja kirjutada.”

Algul, ligi kakskümmend aastat tagasi, proovis Terje unerohtu esialgu paar ööd. 

“Kõik oli väga hea. Ma sain magada. Aga siis hakkas mulle tunduma, et kui ma seda tabletti ei võta, on mul paha olla. Higi jooksis, käed hakkasid värisema. Käisin mööda arste, rääkisin oma probleemidest. Mulle kirjutati antidepressante, aga need ei aidanud. Tegid olukorra ainult hullemaks. Unerohud aitasid. Need ei pannudki mind enam magama, vaid võtsid lihtsalt halva olemise ära. Peavalu kadus. Magama jäämiseks läks lõpuks päeva peale 20 tabletti, esimesed viis-kuus ei mõjunud enam üldse.”

Vanglas elas ta kõik need tunded uuesti läbi, sest seal oli tema ravi lihtsalt ilmaolek. “Aasta aega ma ei maganud. Higistasin, käed värisesid. Sõltuvusest vabanemine oli nii raske, et ma mõtlesin, et suren ära. Mul oli lihtsalt nii-nii paha olla. Ja seal pole kellelegi kurta ka. Uuesti ma sellist asja küll vist üle ei elaks.”

Terje on kindel, et ilma vanglata poleks ta saanud nii palju jõudu, et tabletid maha jätta. “See on niivõrd suur ettevõtmine ja paha läbielamine, pidev halb enesetunne, et ma poleks lihtsalt suutnud. Ma olen ise analüüsinud, et vaatamata sellele, et vanglas on ikka väga paha, sain ma sealt enda jaoks väärt kogemuse.”

Samas arvab ta ka seda, et kui poleks kuulnud vanglas ühelt tüdrukult juhuslikult Lootuse külast, kuhu sõltlased saavad minna meelt parandama ja kinnipeetavad otse vanglast esimese šoki leevendamisest maabuda, oleks ta sõitnud vanglast bussiga Pärnusse ja läinud juba õige pea apteeki. Ta läks sinna, hoolimata hoiatustest, et silmitsi tuleb seista väga kristliku programmiga.

“Vanglast sain omakorda uued hingehaavad, millest tuli üle saada. Küllap oleksin muidu läinud jälle arsti juurde jutuga, et ma ei saa öösel magada. Sõltuvus on selline, mis oskab oodata. See võib kümme aastat ka oodata. Füüsiliselt olin sellest lahti saanud, aga see oli kusagil mu pea sees ikka ootel. Kui ikkagi endale selgeks ei tee, miks ma võtan neid ravimeid ja miks ma tahan mõnuaineid, ootab sõltuvus oma uut aega.”

Terje ütleb, et Lootuse külas õppis ta näiteks vihaga toime tulema. “Mul polegi enam viha sees. Kui keegi ütleb midagi halvasti, siis see läheb minust lihtsalt mööda.”

“Pärast kolme aastast vanglas sain ma tegelikult seal üheksa kuuga teada, miks elu nii läks ja miks ma jõudsin sõltuvusse. Juba vanglas sain aru oma veast, aga ma ei mõistnud, mis sundis mind mõnuaineid tarbima.”

Tagasi raskesse normaalsusse

Terje aeg Lootuse küla isemajandavas rütmis sai läbi 2019. aasta novembris ja ta pidi astuma päris ellu. Ta pandi sealt bussi peale ja sõitis Pärnusse. Kolis varjupaika. Lapsed kutsusid küll enda juurde, aga Terje ei tahtnud noortele koormaks minna. Tal oli vaja end tõestada.

Kummaline oli üle aastate niimoodi Pärnus olla. 

“Esimest korda kauplusse minnes hakkas pea ringi käima ja süda läks pahaks. Tänavatel oli nii palju rahvast. Igal pool oli nii palju värve. Ma polnud ammu võõraste inimeste seas olnud. Ma ei osanud nendega kohe normaalselt suhelda. Vanglas suhtlesin nagu vang, Lootuse külas olin kristlane. Nüüd tekkis küsimus, kes ma olen ja kuidas peaksin inimestega suhtlema. Ma ei ütle ju esimese asjana, et olen olnud kinnipeetav ja ei saa nüüd hakkama. Olen õnneks leidnud kuldse kesktee ja mind ei huvita enam üldse, mida keegi arvab.”

Ta ütleb, et kinnipeetavale on vabadusse pääsedes kõige tähtsam harjuda inimestega ja õppida uuesti suhtlema. “Head suhtumist vanglas tegelikult ei ole. Vanglast välja tulles on sees palju viha ja vangilikkust, tuleb õppida ühiskonda sulandumist.”

Selleks on vaja teejuhti. Tugiisik võiks seda olla. “Kuigi ega tema ei tee ka kinnipeetava eest midagi ära. Ise tuleb leida omale töö ja sotsiaalne ring,” leiab Terje.

Teda aitas väga tema perekond, kellega on nüüdseks taastunud ka vahepeal sassi läinud suhted. Kuigi Terje tunneb, et on veel teemasid, mis on lastega läbi rääkimata. 

“Näiteks minu minia võttis mind poodi kaasa. Jalutasime linna peal, käisin tema töö juures. Harjusin vaikselt ise toimetama. Aga paljudel vanglas olijatel pole ju mitte kedagi – ei lapsi ega peresid.”

Esimese töökoha leidis Terje kiirelt. Hakkas telefoni teel kaupa müüma. Alustuseks tundus see täitsa normaalne. Peaasi, et oleks mingi sissetulek ja saaks kohapealt minema. “Muidu on väga raske, kui jääd istuma ja töö tegemise harjumust ei ole,” ütleb ta.

Juba kolme kuu pärast tekkis tal võimalus minna teise töö peale, kus ootas ees parem palk. Terjest sai müüja taaskasutuspoes. Ise kunagi komisjonipoodi pidanuna tundus see talle väga sobilik töö. Seal ei rääkinud ta algul, et on vanglas olnud. Jõudis natuke töötada, kuni juhataja kutsus oma kabinetti ja käskis lahkumisavalduse kirjutada. 

“Ta oli pahane, et ma ei olnud talle vanglast rääkinud. Ehmusin sellest nii ära, et käed hakkasid värisema. Olin šokis. Sain veel ähvarduse, et kui ma omal soovil ei lahku, on mul raske ka järgmisse kohta tööle saada.”

Alates suvest on Terje töötu. Kogu selle aja on ta tulutult tööd otsinud. Ta on saatnud laiali üle kolmekümne CV. Selliseid, kus ta kirjutab, et on olnud vanglas ja tahab pöörata elus uue lehe. Selliseid, kus ta pole vanglat maininud. On helistanud töökuulutuse peale. Täielik nulliring. 

Terjet kurvastab, kuidas teda viimases töökohas vaatama hakati, kui tuli välja, et ta on endine vang. Kui töökaaslased tulevad linna peal vastu, ei ütle nad teregi. „Eks vanglas muutudki tundlikuks. Seal õpid kõike nägema,“ lausub ta.

Esimeses töökohas telefonimüüjana ei tehtud vanglaminevikust suurt numbrit. „Vaadati, kuidas ma töötan, otsustati selle pealt. Aga seal oli palk nii väike, napilt üle 300 euro sain kätte. Varjupaigas on vaja üüri maksta, tuleb ju süüa ja vahepeal riideid ka osta.“

Sellest hoolimata kaalus Terje sinna tagasiminekut. Et oleks vähemalt midagigi. Aga töötukassa soovitas mitte kiirustada ja hoopis mõni koolitus läbi teha. 

Detsembris alustaski Terje kutsehariduskeskuses kogemusnõustaja koolitusega. Äkki saab mõne haigla või sotsiaalkeskuse juures sõltlasi abistama hakata. Ta on väga rahul. “Meil on nii tore klass. Igaüks pidi seal oma loo rääkima. Ma kartsin väga, aga keegi ei hakanud viltu vaatama,” rõõmustab ta. 

„Ma olin tükk aega arutlenud, kas ma tahaksin seda tööd teha ja kas ma suudan aidata. Olen aru saanud, et ma väga tahan aidata inimesi, kes on sõltuvuses. Sest nii kahju on vaadata noori, kes lihtsalt lähevad mingisuguse üledoosi pärast. See on nii mõttetu.“

Ta usub, et selle tööga omale suurt sissetulekut ei teeni, aga see pakub hingele kosutust. Samal ajal otsib ta edasi ka lisatööd. „Selle ajaga, mil ma olen otsinud, on päris palju tuttavaid tööle saanud, kuigi praegu on raske aeg. Küll mina ka lõpuks saan. Mul jagub motivatsiooni.“

Samamoodi on ta otsinud varjupaigast pääsemiseks päris oma elukohta. “Aga minu must minevik ei aita sellele suurt kaasa. Lohutan ennast mõttega, et ma pole õige inimese peale veel sattunud või pole õige aeg lihtsalt käes.”

Tavaellu astumise katsumustega heideldes pakuvad Terjele suurimat rõõmu tema lapsed ja üheksa lapselast. “Ma ei taha enam mitte kunagi kaotada seda head läbisaamist lastega. Praegu on kõik nii hästi,” lausub ta. 

"Ma ei taha enam mitte kunagi kaotada seda head läbisaamist lastega. Praegu on kõik nii hästi"

Konstantin

Konstantin on 42-aastane värske abielumees, kes avastab parasjagu maailma enda ümber. Oma elust 17 aastat on ta istunud tapmise eest vangis. Kokku kolmes eri vanglas: Rummus, Tallinnas ja Tartus. Jaanuari algul sai ennetähtaegsest vabanemisest kaks aastat ja lõppes tema reisikeeld. Kui nüüd vaid piirid lahti tehtaks, kibeleb ta. 

Teda oodatakse mitmes riigis. Konstantin juhib kristliku heategevusorganisatsiooni Living Israel keskust, kus pakutakse peavarju sõltlastele, kes tahavad oma elu muuta. Ühing tegutseb Tallinnas Nõmmel suures eramajas. 

Sinna satub järjepanu ka Konstantini endisi vanglakaaslasi, kes püüavad samuti oma vanadest eluviisidest ja seltskonnast hoiduda. Living Israel on rahvusvaheline võrgustik, selliseid keskusi leidub üle terve Euroopa. 

“Tahaks Euroopas ringi käia ja teenida. Minna piiblikooli Lätti või Iisraeli. Küll jõuab,” on Konstantin kannatlik.

Valjult maanteelt väikse tupiktänava otsast sisse keerates laiub kohe nurga peal suur villa mõõtu eramaja, mida ühing omal jõul ülal peab. Aitavad ka Toidupank ja viimasel ajal lisaks natuke riik. Midagi luksuslikku pole, aga ajutise kodu on siin parasjagu leidnud 23 inimest. Teisipäeva hommikul on enamik neist tööl. 

Kes käib ehitusel, kes on kojamees. Mõned toimetavad maja peal. Üks pere elab siin koos lapsega.

“Meie reklaami ei vaja. Pühapäeviti käime Keskturul kodututele suppi jagamas. Seal juba teatakse, et kui elu on tuksis, aga on tahtmist sellest välja tulla, siis meil on selline keskus, kuhu võib pöörduda. Nii mõnigi, kes on juba taastunud, jääb siia teenijaks, et pakkuda oma soojust uutele inimestele, kes siia satuvad,” tutvustab ta.

Ühes toas elab Konstantin oma värske abikaasa Hannaga. Nad tutvusid endiste vangide tugiisiku koolitusel. “Minu abikaasa polnud kunagi millegi kriminaalsega kokku puutunud. Ta on korralikust perest, kõrgharidusega naine, samuti väga usklik. Tal tuli lihtsalt soov aidata neid, kes elavad pimeduses.”

Hanna jättis oma isikliku korteri ja kolis Konstantini juurde Iisraeli keskusse, kus ainus privaatne koht ongi nende tuba. 

Pool karistust pätina, pool usklikuna

Konstantin mõisteti vangi oma ema elukaaslase tapmise eest. See polnud tema esimene kuritegu, muid pahandusi oli varem ka. Sellest ka talle mõistetud pikk karistus – kakskümmend aastat. 

“Algul, kui läksin kinni, tegin pahandusi. Mässasin narkootikumidega. Sattusin vanglas kambrisse, kus elas kaks diilerit. Seal käis ööpäevaringne narkomüük. Mõtlesin, kuhu ma ometi sattunud olen. Neile visati kraami üle müüri, osa valvureid tõi raha eest. Nüüd pole see muidugi enam võimalik. Vabaduses olin pannud ainult kärakat. Olin suitsetanud kanepit, aga ma polnud kunagi süstinud. Vanglas proovisin kõik ära. Seal oli poisse, kellest saidki alles vanglas narkomaanid.”

Ta on tänulik paarile elukogenud kinnipeetavale, kes teda manitsesid. “Vanglas oli mehi, kes olid juba 60ndates. Nemad vist nägid minus midagi. Tulid minu juurde ja ütlesid, et ma ei tegeleks nende jamadega. Kuigi mul oli pikk karistus, olin noor ja nad soovitasid elada mõttega, et ikkagi vabanen siit ühel päeval.”

Tasapisi hakkas Konstantin tegelema spordiga, läks tööle, alustas õppimisega. Tegi kohe esimese aastaga korraga kuuenda, seitsmenda ja kaheksanda klassi. “Kujutage ette – kui ma vanglasse läksin, oli mul ainult viis klassi haridust. Olin sinna pidevalt istuma jäänud. Vanglas lõpetasin gümnaasiumi ja keevitaja eriala.” 

"Kujutage ette – kui ma vanglasse läksin, oli mul ainult viis klassi haridust"

2010. aastal tuli Konstantini kambrisse uus vang, keda ta ei tundnud algul ära. Kui temaga suhtlema hakkas, mõistis, et see oli ju lapsepõlvesõber Eduard. Nad olid käinud koos lasteaias ja algkoolis. Hiljem kolis Konstantin Lasnamäele ja nende sõprus katkes. 

“Viisteist aastat hiljem – ma näen, et tema on narkomaan ja mina istun tapmise eest kinni.”

Kohe hakkas silma, et Eduardis oli midagi muutunud. Varem ta mässas ja kakles kogu aeg. Nüüd oli alandlik, rääkis piiblist ja Jeesusest. “Ma küsisin, kas ta on hulluks läinud. Okei, räägi-räägi, vaatame, kuidas sa elad,“ tundis Konstantin vana sõbra uue meelsuse vastu huvi.

Eduard luges iga päev piiblit, ei halvustanud kedagi, isegi mitte valvureid. Tema sees oli mingi erksus. Kui teisi vange vaadata, pole neis mingit lootust. Kogu aeg on keegi teine süüdi, alati saab kedagi halvustada.

“Üks hetk sai tema välja ja hakkas mulle kirju kirjutama. Muudkui külvas minusse usku. Ühel päeval tuligi mul otsustada, kas ma võtan selle vastu. Nüüd vaatasid teised mind, et see on ju hulluks läinud.”

Ta meenutab, kuidas nüüd ilkusid teised tema kallal: “Usu-usu, aga ära nüüd nii hulluks ka mine, et pead piiblit lugema kogu aeg ja sellest rääkima.” 

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo

Konstantin on veendunud, et sellega algaski tema elus pöördeline aeg. Vanaviisi jätkates oleks ta praegu ilmselt veel vangis ega oleks ennetähtaegselt vabanenud. Välja saades oleks ta varem või hiljem kriminaalsesse maailma tagasi pöördunud, sest see oli ainus, mida ta tundis. Kui oktoobris olid tema pulmad, rääkis ta Eduardile esimest korda, kuidas just ammune sõber oli see, kes tema ellu muutuse tõi. 

Uus vaade elule

“Usu abil ma mõistsin, et olen väärtuslik ega pea kogu aeg kartma. Esimesed kaheksa aastat vanglas kulusid lihtsalt vanadest süümekatest vabanemisele.”

Tema uus ellusuhtumine ei tulnud kergelt. Vanglas käib kambaelu, aga kui Konstantin alustas piibli lugemisega, hakkas senine kamp tema kallal nokkima. 

“Alguses oli see muidugi raske, sest ma sõltusin teiste arvamusest. Tänu Jumalale leidsin jõudu kambast lahti öelda ja üksi hakkama saada. Käisin kirikus, suhtlesin kaplanitega. Ma lihtsalt ei tahtnud enam oma elu vanglas niisama põletada.”

Konstantin teadis, et kui ta kunagi vanglast vabaneb, tahab ta minna keskkonda, kus on kristlikud inimesed. “Ma teadsin, et kui neid pole mul ligi, hakkan tegema pahandusi. Ma nii kartsin, et see kriminaalmustriga vana elu tuleb vabaduses tagasi. Tahtsin sellest pääseda.”

Ta oli kunagi vanglas tutvunud Living Israeli praeguse pastori Aleksandriga. Konstantin võttis temaga ühendust. Aleksandr kutsus teda kohe Nõmme keskusesse, et seal jalad alla saada. Kui tuli vabanemise päev, läkski Aleksandr talle vanglaväravasse vastu, et otse keskusesse sõita.

Esimest korda pärast 2002. aastat tänavale astumine oli Konstantinile šokk. “Sõitsime autoga Tartust Tallinna. Oli 2. jaanuar. Mul oli peas tohutult palju mõtteid. Tegime teel peatuse, läksime sööma. Nii tore oli näha lihtsalt teisi inimesi, mitte ainult vanglaametnikke. Nägin lapsi jooksmas, see oli eriti tore.”

Tal oli väga raske kohaneda muutunud elu ja uue tehnikaga. Arvutiasjades palub ta senini sageli abikaasalt abi.

"Kõik need nutitelefonid ja asjad. Kui ma kinni läksin, oli kõige moodsam telefon Nokia 2110"

“Kõik need nutitelefonid ja asjad. Kui ma kinni läksin, oli kõige moodsam telefon Nokia 2110. Tallinnas oli tänavapilt nii palju muutunud. Nii palju nii uusi maju. Kõik uued marsruudid, bussiliinid ja need lõputud ringteed. Kartsin poodi minna, ma ei teadnud, kuidas kõiki neid soodukate kaarte kasutada. Teised käisid minuga poes nagu lapsega.”

Kristlikus keskuses kohanemise järel tekkis Konstantinil kriis. “Olin siin viis kuud olnud, kui hakkasin endas kahtlema. Mida ma siin teen ja kas see oligi see, mida tahtsin? Siis läksin ära, paastusin viis päeva üksinduses. Sain sellest kinnitust, et soovin siin teisi aidata. Nii hakkasingi vaikselt teenima.”

Ta ei jõua oma praeguse elu eest õnne ära tänada. Konstantini rõõmustab väga ka hea läbisaamine emaga. Pojast innustatuna on ka tema hakanud elama täiesti uutmoodi elu. 

“Vabanedes läksin koputasin tema uksele. Tegin talle üllatuse. Ema ei teadnud, et ma vabanen varem. Ta ei tundnud mind kohe alguses ära, sest see oli nii ootamatu.”

Konstantin ütleb, et algul vanglast vabanedes oli tal vale suhtumine. Ta ei tahtnud oma endisi vanglakaaslasi mitte kusagil näha. 

“Vaatasin, et nad on narkojoobes või lihtsalt purjus, aga mul on uus elu. Püüdsin end tänaval peita. Paar korda tegin nii, aga siis jumal paljastas mind, et kuule, sa tahad ju teenida neid inimesi. Mine ja räägi neile oma keskusest ja muutumise võimalusest.”

Nüüd tahaks Konstantin inglise keele korralikult selgeks saada. Käis nõustamiskoolitusel, et teistele paremini abiks olla. Tegeleb kiriku avamisega. “Nii palju on veel ees. Vaikselt-vaikselt edeneb,” rõõmustab ta. 

***

Mis saab pärast vanglat?

  • Eestis napib kohti, kus välismaailmaga kohanemiseks kohe pärast vanglat maanduda.
  • Senised tugi- ja majutusteenused toimivad projektipõhiselt ja suuresti Euroopa Liidu raha toel. Praegune programm kestab aastani 2023.
  • Enamik vanglajärgset majutusteenust pakkuvaid organisatsioone tugineb kristlikule programmile.
  • Vanglast vabanedes on võimalik saada peavarju nt järgnevatest kohtadest: MTÜ Lootuse küla (Harjumaa); MTÜ Samaaria Eesti Misjon (Lääne-Eesti); MTÜ Valge Eesti (Lõuna-Eesti); MTÜ Jõhvi Kristlik Kogudus Uus Põlvkond (Ida-Virumaa).
  • Lisaks majutusele saab abi ka tugiisikult. See on vabatahtlik täiskasvanu, kes abistab endisi vange oma päevatöö kõrvalt. Tema ja kinnipeetava tutvus algab enamasti juba vanglas.
  • Igal aastal kasutab pakutavat tuge 220-230 endist vangi, st veidi üle 10 protsendi vabanejatest.
  • See teenus kestab poolteist aastat pärast vanglat, kuid sageli kaovad eksvangid orbiidilt juba palju varem. Need, kes võtavad pakutud abist maksimumi, on enamasti edukamad: leiavad töö ega kuku kohe kuritegelikule teele tagasi. 
  • Tugiisiku teenust korraldab Põhja-Eestis MTÜ Balti Kriminaalpreventsiooni ja Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Instituut ning Lõuna-Eestis MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus.
  • Rohkem infot vanglajärgse elu korraldamise kohta:
    https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/kriminaalpoliitika-valdkonnad/vanglast-vabanenute-jatkutugi