Tasuta juhend: kuidas teha oma viinapood

Levila alkoholipood Alkolevi oli Telliskivis lahti 13.-15. novembrini. See lugu avab telgitaguseid, räägib, kuidas me lasteõlut plaanisime, mis ämbritesse astusime ning kui palju lõpuks raha teenisime.

Kõik algas sellest, et trükkisin ühel septembrikuu päeval Google’isse „alkoholi müügiluba”.

Okei, kui täitsa algusse kerida, siis kirjutas meile suve lõpus üks noor naine. Ta rääkis, kuidas ta viinaravile läks. Muu hulgas ütles ta, et naps on Eestis igal pool. Taastuva alkohoolikuna kirjeldas ta jalutuskäiku mööda Tartut, kus märkas igal sammul joovaid inimesi, olgu Pirogovi platsil või sumisevatel kohvikuterrassidel. Isegi tudengipäevade pannkoogihommikut toetas longero.

Selle tuules hakkasin uurima, missugune on Eesti alkoholitootjate mõjujõud, kuidas nad reklaami ja lobi teevad. Nägin vaimusilmas, et kirjutan „Kuidas Eestist tuumariiki tehakse” masti eepilise loo, aga vägijoogist. Paljastan, kuidas kulisside taga Eestist alkoholiriiki muditakse või midagi taolist.

Riigi esindajate ja tervisevaldkonna inimestega suheldes tuli aga välja, et seis on üsna rahulik. Reklaamiga eriti muret pole, kaebusi on vähe. Lobi on samuti tagasihoidlik, iseäranis võrreldes Ossinovski aegadega. Terviseminister ja sotsiaalministeeriumis alkoholi eest vastutav ametnik pole alkotootjatega viimasel ajal õieti kohtunudki. Mis lobist me räägime?

Selle asemel triivis nende jutt teistele radadele. Nad rääkisid rohkem kättesaadavusest, sellest, et meil on väga palju alkoholi müügikohti. Naps on igaühest keskmiselt vaid 10 minuti kaugusel. Lille- ja ehituspoed müüvad. Ja kui lihtne on Eestis napsiga kauplema asuda! Tunduvalt lihtsam kui lähiriikides. Keegi sind õieti ei kontrolli ja kui millegagi vahele jääd, ei juhtu ka suurt midagi.

Vahel kohe tunned, kuidas intervjuu kisub võssa. No mitte võssa, aga sa ei saa seda, mille järele sa tulid. Samas võib see tähendada, et avanevad teised uksed. Ühel sellisel hetkel mul turgataski, et mis oleks, kui Levila avaks oma alkopoe. Lihtne oleks artikkel kirjutada. Aga kui me hakkame ise päriselt viina müüma, oleks lausa puust ja punane. Võibki iga suvaline napsiäri püsti panna! Isegi nime lõi kohe ette: Alkolevila või Alkolevi.

Vahel kohe tunned, kuidas intervjuu kisub võssa. No mitte võssa, aga sa ei saa seda, mille järele sa tulid.

Helistan pärast üht intervjuud Levila juhile Danielile ja räägin talle ideest. Ta on kohe nõus. Ta on alati selliste asjadega nõus. Kui ma kunagi ajakirjanduslikku eksperimenti tegin, ostis ta mulle relva, aga tegi nalja, et püstol peab jääma toimetuse ühiskasutusse.

Esimene kõne

Nii ma guugeldangi, mis lubasid või tegevusi uue napsipoe avamiseks on vaja. Kuna ma päris selget vastust ei saa, võtan kõne Tallinna linna ettevõtlusteenistusele.

Ühel hetkel avastan, et küsin abivalmilt naisterahvalt teispool telefoni umbes viiendat korda, kas tõesti pole alkopoe avamiseks mingit luba ega litsentsi tarvis. „Jah, te annate lihtsalt majandustegevuse registrile teada, et hakkate alkoholi müüma. See on väga lihtne,” vastab ta. Naise hääles on tunda kerget uhkusenooti, et äriga alustamine on Tallinnas nii lihtne, ja samal ajal meelitatust, et ma ei suuda seda uskuda.

Siiski paneb ta südamele, et lisaks teavitamisele on tarvis täita ka alkoholiseadust. See tähendab, et meil peab olema kassaaparaat, mis fikseerib kõik tehingud. Õlle- ja viinapudelid ei tohi olla tänavalt nähtavad. Toodete juurde tuleb lisada hinnasildid. Lisaks on Tallinnas reegel, mis ütleb, et pood peab olema lasteaiast või koolist vähemalt 50 meetri kaugusel.

Küsin, et kui palju reeglite täitmise üle järelevalvet tehakse. Naine vastab, et kontrollkäigud on juhuslikud. „See võib juhtuda 10 päeva, 10 kuu või 10 aasta pärast.” Või mitte kunagi.

Kõne lõpus ütleb ta, et me annaks alkopoe avamisest teada ka põllumajandus- ja toiduametile. Samas mainib ta seda veidi nagu mokaotsast. Jääb mulje, et kui see vahele jätta, ei juhtu suurt midagi. Mõtlen selle peale. Äkki hakkavad nad mingeid lubasid nõudma?

Imelik koosolek

Järgmisel toimetuse koosolekul on esimene teema kohe alkopood. Teatan rõõmsalt, et eksperiment läheb töösse, sest müügiõiguse saamine ongi nii lihtne, nagu eeldasime.

Siis hakkab Daniel rääkima. Ta on poe peale mõelnud ja usub, et me peame seda tegema võimalikult suurelt. Ikka mitu päeva kuni nädal. Sebima suured ja esinduslikud ruumid. Avama poes kunstinäituse, kutsuma esinejad, tegema avaürituse ja lindilõikamise. Ühesõnaga, sellest võiks tulla projekt, mis köidab tähelepanu ja meelitab rahva kohale. Daniel mõtleb suurelt.

Ausalt öeldes hakkab mul pea kohe valutama. Mitte, et mõte halb oleks, aga ... keegi peab selle ju ellu viima. Ja kui te veel ei tea, siis Levilal pole eriti palju töötajaid. Johanna tegeleb peamiselt sotsiaalmeediaga, Erik teeb oma filmi, Tristanit veel polnud. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas pean mingeid kaableid otsima, suupisteid tellima ja kunstnikke mööda linna taga ajama. Mu ind lahtub tõesti kiiresti.

Ma ise kujutlesin meie poodi veidi teistmoodi. Me teeme seda Levila kontoris. Hästi lihtsalt, isegi labaselt. Tekitame nurka väikse leti, paneme riiulitele mõned joogid ja ukse kohale sildi. Seejärel müün tuttavale paar õlut. Tõestuseks teeme fotod, võib-olla ka video. Eesmärk pole asja suure kella külge panna, vaid näidata, kuidas igaüks võib põlve otsast napsi müüa, tehes seda samal ajal täiesti seaduslikult.

Ausalt öeldes hakkab mul pea kohe valutama.

See, millest Daniel rääkis, ei tundunud enam lihtne. Mul kangastusid mõned Levila projektid, mis on jäänud aastateks venima. Olen näinud tegelasi, kes tulevad silmade põledes grandioosseid ideid tutvustama ... ja siis kaovad. Samas, Levila püüabki teistmoodi ajakirjandust teha, uute formaatide ja teemadega katsetada. Kui aeg-ajalt midagi aia taha läheb, on see vist normaalne. Ikkagi meedialabor.

Seaduslikud müüjad

Ehkki kontseptsioon jääb täiesti lahtiseks, anname asjale ametliku käigu. Esitame Danieliga majandustegevuse registrile teate, et osaühing Levila hakkab alkoholi müüma. See võtab aega umbes viis minutit. Täidame lihtsalt paar ankeeti. Me ei pea midagi selgitama ega põhjendama. See on täiesti tasuta.

„Võrreldes maksuvõla ajatamisega oli see väga lihtne,” ütleb Daniel sülearvutit kinni pannes. Mulle meenub ta viimane Asutaja piinade lugu.

Igatahes võime nüüd täiesti seaduslikult õlut ja viina müüma hakata. Me oleme 9964. müügiloa omanik Eestis. Tahtsime tabada ümmargust numbrit, aga veidi jäi puudu.

See tuletab meelde, et äkki peaks oma poest ka põllumajandus- ja toiduametile teatama. Helistan infotelefonile. Mind suunatakse neli korda edasi, kuni lõpuks jõuan inimeseni, kes oskab mind aidata. Ta näib olevat heas mõttes üllatunud. Ta ütleb, et kuna alkohol liigitub seaduse järgi toidu alla, peame oma poest ka neile ametliku teate tegema. See on aga umbes sama lihtne nagu majandustegevuse teate tegemine. Võtab viis minutit. Hingan kergendatult.

Olen teda juba tänamas ja kõnet lõpetamas, kui naine järsku ütleb: „Tahan veel meelde tuletada, et lisaks tuleb teil koostada ettevõtte enesekontrolliplaan, samuti peavad müüjatel olema kehtivad tervisetõendid ning toiduhügieeni koolituse läbimise tunnistused.”

Pagan, poleks vist pidanud ikkagi helistama.

Teen korraks ettevõtte jaemüügi enesekontrolliplaani koostamise juhendi lahti. Ainuüksi juhend on 35 lehekülge tihedat teksti. Panen selle kiiresti kinni.

Uus valguskiir

Septembri lõpus ja oktoobri alguses vajub alkopoe projekt soiku. Kõik kohad on vastuseta küsimusi täis. Kuhu me poe teeme? Mida seal müüme? Mis saab müüjate tervisetõendist? Kas me peame hakkama juba mingeid silte tellima? On see üldse pood või pigem näitus?

Ma ei taha teemat enam koosolekul isegi tõstatada.

Kolleegid Johanna ja Erik toetavad samuti pigem suurelt tegemist, koos programmi ja näitusega. Johanna arvab, et Alkolevi ei tohiks tegeleda vaid kitsalt napsi kättesaadavusega, vaid peaks rääkima alkoholiga kaasnevatest probleemidest laiemalt. Nii on me mõju suurem. Lisaks leiab ta kiiresti mõne kunstniku, kes võiks meiega potentsiaalselt koostööd teha.

Ma pole näituse ideed endiselt hästi ära ostnud. Mul on hirm, et asi läheb liiga kunstiprojektiks kätte. Ma ei tahaks meie poodi näitust, millest keegi eriti aru ei saa. Lisaks kardan, et kui kunstnikud hakkavad poe jaoks uusi teoseid tegema, võib asi venima jääda. Võib olla ootame nende töid mitu kuud?

Mul on hirm, et asi läheb liiga kunstiprojektiks kätte. Ma ei tahaks meie poodi näitust, millest keegi eriti aru ei saa.

Ühel reedel tuleb meie kontorisse kunstnik Marta Vaarik, et arutada Levilaga koostööd tema uue filmi arendamisel. Kuidagi läheb jutt meie alkopoe plaani peale. Marta näib ideest vaimustuses, veelgi enam, ta ütleb, et võib meid aidata ja tuua poodi mõned maalid oma eelmiselt näituselt „Hoia mind kaisus”. Need teosed on valminud koos kinniste lasteasutuste noortega, kes tulevad pahatihti alkohoolikute peredest. Näiteks on seal tsitaat ühelt 11- aastaselt lapselt: „Ma hüppasin teise korruse aknast välja, tahtsin jooma minna.”

See on oluline hetk. Teadmine, et Marta saab anda meile valmis teosed, millel on tugev dokumentaalne taust ja valus ühiskondlik sõnum, annab kindlust.

Hakkan meie poodi taas vaikselt uskuma.

Pettumus registris

Vahepeal avastan, et majandustegevuse registri alkoholimüüjate nimekiri on laipu täis.

Kui mul Alkolevi idee pähe lõi, andsid registri andmed kõvasti hoogu juurde. Sealt paistis, et Eestis on ligi 10 000 alkoholi müügiteadet, mida kasvõi Tervise Arengu Instituut nimetab automaatselt poodideks, baarideks, restoranideks jne. Kusjuures kümme aastat tagasi oli müügikohtade arv kõigest 6000 juures. Toimunud on justkui plahvatuslik kasv, Eesti peaks mattuma uute viinapoodide alla.

Õige pea selgub, et register näitab aiateibaid. Kirjutasin probleemidest lähemalt eelmises artiklis. Korraks tekib hirm, et nüüd vajub ka poe idee lössi. Võib-olla on tõde hoopis see, et poodide ja baaride arv on sama või isegi ajas langenud? Mis probleemile me siis osutame?

Samas ütlevad kolleegid, et saame siiski tähelepanu juhtida katkisele registrile, mis raskendab nii järelevalve kui ka adekvaatse alkoholipoliitika tegemist. Ja eks märjuke on siiski endiselt väga kättesaadav.

Uus noorteõlu

Kui Daniel alguses oma alkopoe visiooni tutvustas, arvas ta, et Originaali ja Premiumi ja Laua Viina asemel võiks me Alkolevis müüa oma õlut. Kuna ta on pikalt jälginud, kuidas alkotootjad mudivad noori jooma, pakkus ta nimeks Noorte Õlu. Kui juba piire kombata, siis täiega. Olin just näinud, et Põhjala uus alkovaba õlle on Treeninglaager, seega panin ette Noortelaagri.

Kuna Daniel on pikalt jälginud, kuidas alkotootjad mudivad noori jooma, pakkus ta meie esindusjoogi nimeks Noorte Õlu.

Peagi helistangi Põhjala pruulikoja tegevjuhile Ardo Uudmäele. Tutvustan talle ideed avada Telliskivis uus alkopood. Avan probleemi tausta, räägime alkoholi kättesaadavusest ja vigasest statistikast. Oleme täitsa samal lainel. Siis küsin, kas nad võiks meile spetsiaalse õlle teha.

„Muidugi,” vastab Ardo.

„Aga tahaks, et õlle nimi oleks Noortelaager.”

Vaikus.

„Miks mitte siis juba Lastelaager?” kuulen teisel pool toru kerget itsitamist.

Pikaajalise alkoholitööstuse kogemusega Ardo võis endale taolist nalja lubada, eks ta ilmselt teadis, mida ametivõimud meile Laste- või Noortelaagri idee peale kostavad. Aga meie ei teadnud toona veel midagi, olime noored ja rohelised, uskusime, et kõik on võimalik. Keegi polnud meid ju keelanud.

Nädalapäevad hiljem istume Danieliga juba Põhjalas. Lepime Ardoga kokku, et meie Noorte- või Lastelaagri silti kandvad purgid täidetakse Põhjala Laagriga, nende kõige lihtsama õllega, mille pruulimine peaks toimuma mõne nädala pärast, nii et poe avamiseks oleks laar valmis. Koguseks paneme üsna puusalt 1000 õlut. Siis ei jää vast vähemalt puudu. Tüki hind on 1,37 eurot, millele lisandub käibemaks ja pant.

Päästja-projektijuht

Oktoobri keskpaigaks midagi nagu liigub. Johanna on pardale saanud kunstnikud, kes meie poes üles astuvad. Lisaks oleme sõlminud esimesed kokkulepped suureks õlleteoks. Samas ujub üha enam välja pisiasju, eelkõige organisatoorseid küsimusi, mida keegi puutuda ei taha.

Meil on tarvis projektijuhti. „Muidu avastame avamisel, et inimestel pole kuhugi riideid panna. Või et toolid on puudu,” teab Daniel rääkida.

Johanna leiab kiiresti Rebeca, kes on kunstnik ja helilooja. Ootamatult tõmbab ta kohe esimesel koosolekul meie ees lahti detailse Exceli tabeli koos drop-down-menüüdega. Rebeca liitumine toobki murrangu. Nüüd ei väära Alkolevi tulekut enam miski! Me siseneme Eesti napsipoodide kõrilõikajalikult tihedale turule, hoidke kinni, Cityalko ja Araxes!

Paneme paika umbkaudse eelarve, kinnitame poe kuupäevad ning lööme lukku asukoha. Ehkki Telliskivi Loomelinnaku tegevjuht Triin Marie Juss on meile tutvustanud erinevaid ruume, valime lõpuks Voidi, mida Telliskivi rendib välja koosoleku- ja konverentsiruumina. Lisaks sellele, et Void on väga hea asukohaga, suur ja avar, räägib selle kasuks seegi, et ta paikneb mitme lastehoiu läheduses. Lastele suunatud leiutamislabor Vivita on suisa kohe meie kõrval, ülejärgmine boks. Veel üks võimalus piire kombata, järelevalve proovile panna!

Igaühel on oma ülesanded. Daniel sisustab poe meelelahutusprogrammi, kutsub esinejad ja ajab välja valguskasti. Johanna suhtleb kunstnikega, kujundab silte ja teeb sotsiaalmeedias turundust. Erik pildistab näituse jaoks lapsi, kelle lasteaia- või koolitee kulgeb mõne hiiglasliku sildiga alkoholipoe kõrvalt. Tristan koondab Eesti alkoholitootjate reklaame ja annab TikTokis kuuma. Rebeca tellib materjale, suhtleb töömeestega, kureerib poodi ja näituseruumi ning mõistagi hoiab kogu projekti ohjes.

Hüvasti, enesekontrolliplaan!

Minu üks ülesanne on jälgida, et lubadega oleks korras ja pood vastaks seadustele.

Enesekontrolliplaan tiksub endiselt kuklas. Ühel koosolekul otsustame, et laseme selle üle. Esiteks, keegi ei viitsi sellega tegeleda. Teiseks loen juhendist välja, et eelkõige on see poodidele, kes töötlevad või valmistavad toitu. Me ei hakka ju Alkolevis lahtist hakkliha müüma! Kui kontroll peale tuleb, siis ütleme, et me ei tea midagi. Või et dokument on töös, täitsa lõpusirgel. Või veelgi parem – me testime, kas see järelevalvet üldse huvitab. Oleme alibitega kindlustatud.

Me ei hakka ju Alkolevis lahtist hakkliha müüma!

Samal ajal otsustame, et me ei hakka ka müüja tervisetõendi ega toiduhügieeni koolituse tunnistuse pärast pead vaevama. Taas kord, me teeme eksperimenti, kas keegi seda kontrollib! Rebeca leiab müüjaks ühe oma kunstnikust sõbra Anna, kellest saab peagi meie poe hing.

Pean kuskilt hankima kassaaparaadi. See on üks vähestest tingimustest, mida alkopoe avamiseks tarvis on. Mul pole õrna aimugi, kust seda saada. Silme ette tulevad suured vanakooli kassamasinad, mis näitavad kella ning mille sahtlid sulguvad võimsa klõpsuga. Helistan tuttavale restoranipidajale, kes soovitab meil pöörduda Eesti firma Spindl poole. Firma juht Claus Pener lubab meid aidata. Ta annab meile tasuta ligipääsu Spindl kassasüsteemile ning varustab meid pangaterminaliga.

Meie loo kangelane

Noortelaager vajab ägedat etiketti. Põrgatame disainer Jan Tomsoniga juba ideid, kui tuleb Ardolt sõnum, et äkki võiksime enne siiski riiklikusse alkoholiregistrisse helistada ja küsida, mida nad värskest noorte- või lasteõlust arvavad. Eestis tuleb kõik alkohoolsed joogid enne müüki panemist alkoholiregistris arvele võtta. Ja erinevalt uue napsipoe avamisest, mis ei huvita kedagi, peavad nemad loa andma. 

Helistan alkoholiregistri spetsialistile. Ütlen, et olen ajakirjanik meediaväljaandest Levila ja et me soovime turule tulla uue õllega, mil nimeks Noortelaager. „Oleme mõelnud ka Lastelaagri peale,” täiendan vaikselt, saades samal hetkel aru, et see ei mõjunud kuidagi pehmendavalt.

Kuulen, kuidas naisterahvas ohkab. „See on küll nüüd väga imelik ... Esimene kord, kui selline ettepanek tehakse,” on ta kimbatuses. Seejärel ta kogub end ja ütleb otse välja, et „selline asi ei lähe kohe teps mitte”.

„Ei, ei, ei,” kuulen teda veel mitu korda ütlemas.

Küsin, kas on ka mõni seadus või määrus, mis seda keelab. Ta vuristab kiiresti ette ühe Euroopa Liidu määruse, aga lisab, et see peaks olema terve mõistuse järgi elementaarne, et lastele ja noortele ei tohi alkoholi suunata. „Isegi mittealkohoolseid jooke, kui nimes on õlu,” ütleb ta.

Hiljem ristime selle ametniku meie loo kangelaseks. Tema on pea ainuke, kes on meile ei öelnud.

Nii saab meie õlle nimeks Levila Laager. Õige pea tulevad disainer Jan Tomsonilt etiketi kavandid. Olen parasjagu Hortese parklas, kui neid telefonist vaatan. Mitte kottigi ei saa aru. Tundub mingi roheline plöga. Kolleegid on aga vaimustuses, ütlevad, et silt on väga lahe, siuke trashy ja mis peamine, noortepärane. Kaks põnni lähevad pahaaimamatult hängima, ühel on veel pitsa näppude vahel, kui tuleb suur õllekoletis ja neelab nad alla. Nii et teatud mõttes kavaldasime tubli alkoholiregistri siiski üle. Pole küll nime poolest Noortelaager, aga kujundus on suunatud noortele.

Õllekalkulaatori sünd

Ühel koosolekul, umbes nädal enne poe avamist nuputame, kuidas võiks alkoholi teemat veel upitada, poe ümber fooni luua. Daniel pöördub TikTokis noorte poole, räägib, et alkotootjad üritavad neid jooma panna.

Lisaks tekib meil õllekalkulaatori idee. Kuna alkohol ja kultuur on tihedalt seotud – igal aastal niriseb väike osa alkoholiaktsiisist kultuurkapitali eelarvesse –, võiks Levila kalkulaator arvutada, mitu õlut tuleb juua, et toetada kultuurkapitali näiteks 10 euroga. Või vastupidi – kui sa jõid eelmisel nädalal 10 õlut, siis mitu eurot (pigem senti) läks kunstnikele ja sportlastele.

Ajan andmed ühe õhtupoolikuga kokku, teen vajalikud rehkendused, aga kuna ma pole sellistes asjades eriti tugev, tahan, et rahandusministeerium mu arvutuskäigu üle vaataks. Helistan järgmisel hommikul ministeeriumi ametnikule, kellega olen aastaid tagasi rääkinud. Tervitan teda nimepidi, tutvustan lõbusalt meie plaani tulla välja olulisima õllekalkulaatoriga pärast Walteri kalkulaatorit.

Tutvustan ametnikule lõbusalt meie plaani tulla välja olulisima õllekalkulaatoriga pärast Walteri kalkulaatorit.

Ametniku hääl kõlab kella 10 kohta neljapäeva hommikul kahtlaselt kähe – ta oleks nagu äsja ärganud. Samas tundub, et ta mõtleb kaasa, naerab õigete kohtade peal. Kui pärin, kas nad saavad mu andmed üle kontrollida, et me väga puusse ei paneks, naerab ta vastu ja ütleb, et mul on päris keerulised küsimused. Seejärel lisab ta, et tõtt-öelda tema õlut ei joogi. „Ja mees joob üldse šampanjat!” Mulle hakkab vaikselt koitma, et asi pole vist päris õige. Küsin, kas ma eksisin numbriga. Daniel juba naerab diivanil. Lõpetan kohmetult kõne.

Siinkohal tervitused inimestele, kes valekõne saades kohe pahuralt toru hargile ei viska, vaid kaasa mõtlevad ja aidata püüavad!

Hiljem saan õige ametniku siiski kätte. Mõne päeva pärast on Levila kalkulaator üleval. Inimesed ütlevad, et see võtab viimsegi õlleisu ära. Ühe keskmise õlle pealt läheb kultuurile vaid 1,1 senti.

Lõhume vara

Saame kätte plakatid. Nende peal on tekstid, nagu näiteks: „Registreerisime lasteaia lähedale uue alkopoe! Selleks kulus 5 minutit!” ja „Jook otsas? Lähim alkopood on 30 sekundi kaugusel. Tegime igaks juhuks ühe juurde.”

Plaanime need Telliskivis ja selle ümbruses üles riputada.

Daniel on ostnud klammerdaja ja kibeleb juba postreid seina tulistama. Vaatan seda tillukest riistapuud ja mõtlen, et see on ju mõeldud paberite omavaheliseks kinnitamiseks. Plangule laskmiseks on tarvis ikkagi vähe kangemat tööriista, klambripüssi. Daniel on kindel, et ka see ajab asja ära. Jõuame Telliskivi tänava ilmatuma suurele aiale kinnitada vaevalt ühe plakati, kuni vaene klammerdaja laguneb.

Lähme Balti jaama turul asuvasse 1000 asja poodi, kust ostame viisaka klambripüssi. Naelutame plangule kolm postrit. Paari tunni pärast on need läinud nagu sajad müürilehed enne neid. Algaja üritusekorraldajana on end ikka päris keeruline pildis hoida.

Vahepeal on selgunud, et ehkki tellisime Põhjalalt 1000 Levila Laagrit, saadavad nad meile 936. Ardo põhjendab, et etiketimasina seadistamisel ja kleepimise alustamisel läheb umbes 50 silti raisku, samuti saadavad nad teele vaid täiskastid, mistõttu jäävad üksikud purgid välja. Meie pakkumine on aga see, et kuna tegemist on käsitööõlle tootjaga, kleepis silte inimene, ja kuna töö oli üksluine, jõi ta need 64 õlut ise ära.

Vanaisa maal

Kaks päeva enne avaüritust on meie poes vaid neli kotti mulda. Kahtlustan, et see kunstiteos on veel pooleli.

Pooleliolevaid asju on teisigi. Näiteks tuleb meelde, et peaksime õllele hinna panema. Kas hakata liigkasuvõtjaks ja küsida purgi eest 5 eurot? Või anda poolmuidu? Kas tahame raha teenida või külalised purju joota?

Ka näitus muutub ja areneb käigu pealt. Johanna otsustab viimasel hetkel oma teose ümber teha ja enda sisikonna postamendile kleepida. Daniel ja Marta satuvad õhtu enne avamist arutama ühise perekonnanime ja vanavanemate üle. Daniel mainib, et tal on kodus kunstnik Johannes Saali tehtud portree tema vanaisast, kes sellele purjus peaga noaga kallale läks. „Too siia, see lugu sobib siia hästi,” soovitab Marta.

Rebeca sätib hilise öötunnini koos kunstnike ja installeerija Mattiasega paika poe- ja näitusesaali, nii et sellest saab üks tervik. Nüüd on meil pood, mis on samal ajal näitus. Või näitus, mis on samal ajal pood. Koht, mis müüb õlut, aga osutab samal ajal joomise valusatele tagajärgedele. Üles astuvad kunstnikud Erik Tikan, Johanna Reinvald, Marta Vaarik, Kristina Kuzemko ja Tristan Czar Aasmäe. Ja muidugi on esindatud Levila Laager.

Ehkki alguses näis, et projekt lohiseb, oleme realistlikult hinnates väga hästi edenenud, pannud kuu-pooleteisega püsti nii kunstinäituse kui ka poe. Hiljem kuulen kuraatoritelt, et näituste ettevalmistus võtabki sageli kuid. Võime uhkusega homme uksed avada.

Kliendid, kus te olete?

Kuna meie põhimüüja Anna on koolis ja tuleb alles 12 ajal, on mul rõõm asuda esimesena Alkolevi leti taha. Kleebin poe luku peale teibi, et uks lahti oleks – nii ei pea ma iga klienti eraldi sisse laskma. Kliente muidugi pole. Esimesena tuleb Daniel, suur vanaisa maal kaenla all. Siis tulevad riburada teised kolleegid. Ärgitan neid õlut ostma. Tahan testida, kuidas kassasüsteem toimib. Johanna ostabki ühe õlle, kõige odavama, 2,5 euro eest.

Ahjaa, kuna me ei suutnud õllele üht kindlat hinda määrata, müüme seda erineva hinnaga. Tegime ühest ja samast Levila Laagrist kolm erinevat virna – esimeses maksab õlu 2,5, teises 3 ja kolmandas 3,5 eurot. Kuna osa alkoholiaktsiisist läheb kultuurkapitalile, panime iga kuhja otsa sildid, et sportlased, muusikud või näitlejad soovitavad. Kuigi õlu on üks, pakume inimesele siiski valikut. Järgmistel päevadel näen mitut kimbatuses klienti, kes ei tea, missuguse kuhja poole käsi sirutada. Lisaks müüme megapakki, see koosneb kümnest Levila Laagrist. See on kogus, mida joob Eesti inimene keskmiselt ühes nädalas. Hind on 20 eurot.

Järgmise õlle ostab Tristan. Siis ostan mina. Me oleme nagu napsipoe-Muhvid, ostame iseendalt õlut. Oleme juba mitu tundi avatud olnud, aga ühtegi päris kliente pole. Erik ütleb, et oleme justkui õllebutiik. Avar, hästi valgustatud ruum, ainult üks toode. Äkki inimesed pelgavad sisse astuda?

Me oleme nagu napsipoe-Muhvid, ostame iseendalt õlut.

Lõpuks saabub esimene külastaja, suhtekorraldaja Riho, kelle üks klient on Eesti Õlletootjate Liit. Arutame meie poe taustaloo, alkoholi müügikohtade rohkuse üle. Ta ütleb, et Põhja-Tallinna stiilse restoran-baari Odeon asendumine Araxesega pani temagi kulme kergitama. Riho ostab kaks õlut ja lisab, et kui on mingi küsimus või mure, pöördugu me tema poole.

Peagi jõuab Anna. Ta on väga rahulik ja rõõmus ning valmis tegudele asuma. Kliente aga pole. Mõtlen, et peaks end Telliskivis paremini nähtavaks tegema. Paigaldan tänavale kaks planku, mis Alkolevisse meelitavad. Ühe panen kohe lastehoiu kõrvale. Lapsed mängivad ja uudistavad kaugelt. Ega nemad vist aru saa, mis veidrustega siin ümberringi tegeletakse.

Kui ma pärast lõunasööki ja mõningaid muid asjatoimetusi poodi naasen, ütleb Anna, et ta on müünud muu hulgas kaks megapakki. Lihtsalt keegi astus sisse ja otsustas korraga kotitäie õlut osta.

Tasuta joogid

See, et päeval käib vähe kliente, meid ei morjenda. Oleme nagunii püssirohtu hoidnud õhtuks, mil toimub avaüritus. Pärast tööpäeva hakkabki poodi rahvast voolama. Muusika mängib, inimesed sumisevad, õllemäed tasapisi sulavad. Teen paarile sõbrale näitusetuuri. Üks ütleb, et kõik on kuidagi liiga klanitud, kus on performance’it tegevad bomžid?

Kella 19ks on suur ruum rahvast täis. Jess, mõtlen, nüüd ei peagi fotomontaaži tegema, viit inimest kümnekordistama.

Daniel teeb sissejuhatava sõnavõtu. Ta on joonud juba Levila Laagrit ja ütleb hiljem, et keel kippus suulakke kleepuma. Tallinna ööelu nõunik Natalie Mets lõikab läbi „Crime scene”- tekstiga lindi ning ütleb, et see pood on omamoodi monument Eesti ebaõnnestunud alkoholipoliitikale, mis on toonud kaasa perevägivalda, liiklusõnnetusi ja muid õudseid asju.

Keegi publikust avab õlle, ptshhhh!

Järgmisena räägivad kunstnikud oma töödest. Marta Vaarik meenutab kunagist Anu Saagimi ütlust, kus ta soovitas inimestel iga hinna eest vältida mediocrity’t, keskpärasust. Seejärel läks Marta probleemsete noortega kunstitöötubasid tegema. Kui ta neilt kohtumistelt koju sõitis, jõudis ta äratundmisele, et kõik, mida need noored tahavad, on olla keskpärane. Nad tulevad kõige hullematest äärmustest, vaesuse, alkoholismi ja vägivalla keskelt. Väikekodanlik elu oma läägeteks peetavate mugavustega on nende unistus.

Tüüp mu kõrval võtab suure lonksu Levila Laagrit. Ma ise ka.

Võib-olla ajas see osadel külastajatel juhtme kokku. Et kuidas me saame juua ja samal ajal joomise ohtudest näituse teha. Hiljem omakeskis arutasimegi, et veidral kombel eksisteerivadki need nähtused kõrvuti. Inimesed on alkoholi kahjudest vägagi teadlikud, aga see ei sega neid absoluutselt joomast ja seda nautimast. Sünged jutud ja klaasitõstmine mahuvad tihti ühe laua taha.

Inimesed on alkoholi kahjudest vägagi teadlikud, aga see ei sega neid absoluutselt joomast ja seda nautimast.

Ehkki tipphetkel võib meie poes viibida kuni 100 inimest, hakkab rahvas õhtu edenedes vaikselt laiali voolama. DJ mängib muusikat, arutelud jätkuvad väiksemates gruppides. Õhtu lõpuks lööme Annaga kokku, et kassa on ligi 300 eurot. Arvestades, et rahvast käis väga palju, tundub müük üsna kesine. Ilmselt on asi ka selles, et jagasime päris palju õlut laiali tasuta. Ka endale jagasin mõne õlle ehk liiga palju.

Vigased hinnasildid

Järgmisel päeval avame poe kell 11. Kõige suuremad peaparandajad, kes te 10ks kohale tulite, aga kuivalt lahkuma pidite, me vabandame teie ees!

Päeva esimene pool on üsna sarnane eelmisega. Tühjus. Ainult taara haiseb teise korruse laual. Kõlaritest kostub Triibupasta „6llekas” ja Kurjami „Pohmakaga tööl”. Viimane haagib kuidagi hästi. Aeg-ajalt eksib mõni klient poodi. Näiteks üks Saksa aktsendiga Soome turist, kes lükkab lapsevankrit. Anna tutvustab talle meie poodi ja näitust ning mees ostab kaasa kolm õlut. Huvitav, mis talle meenub, kui ta teisel pool lahte mõnel õhtul Levila Laagri avab?

Järgmisena astuvad sisse kaks naisterahvast. Nad uudistavad meie väljapanekut, eriti huvitavad neid Eriku fotod alkoholipoodidest mööda kõndivatest lastest. Üritan ligi astuda, näituse kohta midagi vaimukat öelda, aga olen endiselt pisut rabe. Siis ütleb üks naistest, et nad töötavad Tallinna linna tarbijakaitse osakonnas. Mind läbib kuumalaine. Pagan, pidid nad just nüüd tulema!? Kas nüüd võetakse enesekontrolliplaaniga vahele? Kästakse hügieenitunnistused ja tervisetõendid letti lüüa? Õnneks täpsustab ta peagi, et nad on siin eraisikutena. Siiski jääb ta pilk pidama hinnasildil, kus õlut soovitavad osta näitlejad. Neilt olevat puudu müüdava joogi tüüp, kogus ja liitrihind. Muid rikkumisi ta meie poes esmapilgul ei tähelda. Õlut nad ei osta, aga lähme sõbralikult lahku.

Sortiment laieneb

Õhtu toob taas rahva Alkolevisse. Nad tulevad kuulama vestlust endise alkoturundaja Mihkel Mõttusega. Me oleme välja hõiganud, et Mihkel ei hoia end tagasi, laob kõik letti. Enam-vähem nii ka läheb.

Pärast seda kui Daniel on Mihkli alkosaatanaks tituleerinud, räägib ta avameelselt, kuidas nad aastaid tagasi Saku Õlletehases sihtgrupina noori püüdsid. Näiteks panid nad hulga raha Tuborgi alla, et harjutada noori õlle maitsega. Lisaks läksid nad suurte bännerite, kampaaniate ja tasuta jookidega muusikafestivalidele ning teistele noorteüritustele. Turundus pole aga täppisteadus. „Kui sa sihid suurest kahurist 18-aastaseid, saavad paratamatult pihta ka 16-aastased,” tunnistab ta.

„Kui sa sihid suurest kahurist 18-aastaseid, saavad paratamatult pihta ka 16-aastased."

Vestlust kuulab ka mu elukaaslane Kristi, kellele meenub, kuidas ta aastaid tagasi võitis Saku Õlletehase konkursi, kus tuli Tuborgi esindustiimile rõivad disainida. Toona ei mõelnud ta üldse, et osaleb õlletootja kampaanias. Arutame hiljem, et ta on alkoholist väga kaugel, ei joo peaaegu üldse, aga tööstuse kombitsad jõuavad ka temani.

Keegi kõnnib vastu Danieli vanaisa maali, see kukub suure pauguga põrandale. On ikka paljukannatanud teos!

Õhtu jooksul külastab meid veel palju inimesi. Isegi terviseminister Riina Sikkut astub läbi, ta ei lahku tühjade kätega. Korraks tekib mingi jama kassasüsteemiga, me ei saa kaardimakseid vastu võtta. Anname taas mõned õlled tasuta ära. Teise päeva müük on väiksem kui esimesel. Kasum, isegi nulli jõudmine näib helesinine unistus. Panustame viimasele päevale. Siis tõmbame nina vee peale!

Projektijuht Rebeca ja müüja Anna hakkavad homsele mõeldes üksteise võidu meie ahtakest sortimenti laiendama, uusi pakkumisi ja kampaaniaid nuputama. Näiteks üks lonks Levila Laagrit maksab 1 euro. Või kui tood Alkolevisse noore, alla 27-aastase sõbranna, saad ühe õlle kauba peale. Siseneme ka hasartmängude valdkonda: ostes kõige kallima, näitlejate soovitatud õlle, saad veeretada täringut ja võid võita teise õlle tasuta. Ma ei ole kindel, kas need trikid me äri päästavad, veelgi enam, kas need on üldse seaduslikud, aga samas on tore näha, et noortel on lõbus.

Reedene tärkamine

Hommikul poodi jõudes näen, et Rebeca ja Anna on öö jooksul seinad eripakkumistest kirjuks joonistanud. Sisestan uued tooted – üks lonks Levila laagrit ja muud diilid – meie kassasüsteemi.

Tegelikult eeldan, et nii nagu eile ja üleeile, tuleb päeva esimene pool väga rahulik. Plaan on teha poe teisel korrusel muid tööasju. Üsna pea selgub, et see on keeruline, kuna meie poodi hakkavad nõiaväel voorima külastajad. Need on valdavalt inimesed, kes ei tule õlut ostma, vaid poe idee ja näitusega tutvuma. Probleem, millele tähelepanu juhime, läheb neile korda.

Üks tüüp küsib minult täiesti siiralt, kui palju me siis alkoholipoe litsentsi eest kuus raha maksame, kas see liiga kalliks ei lähe. Tal on raske uskuda, et see ei maksa mitte midagi.

Omaette vestlusteema ongi see, et inimesed imestavad alkopoe avamise lihtsuse üle. Üks naine meenutab, kuidas ta aitas tuttaval New Yorgis restorani avada ja nad pidid alkoholi müügiluba ootama mitu aastat. Või jutud, kuidas keegi on välismaal, näiteks Austraalias reisides pidanud baaris töötamiseks läbima alkoholi serveerimise koolituse. Vaatan leti taga istuvat Annat, kes lihtsalt tuli ja hakkas müüma.

Üks naine meenutab, kuidas ta aitas tuttaval New Yorgis restorani avada ja nad pidid alkoholi müügiluba ootama mitu aastat.

Olen eelnevatel päevadel jälginud, kuidas kolleegid tuure teevad. Rebeca räägib töödest väga üksikasjalikult ja avab tausta. Daniel jutustab palju isiklikke lugusid, improviseerib. Reedeks tunnen, et olen samuti saavutanud giiditöös mõningase vilumuse. Liigun sujuvalt ühe teose juurest teise juurde, Danieli vanaisa maali lugu võin rääkida unepealt. Nii tunnen üha enam, kuidas end kordan. Naljadki on täpselt samasuguses sõnastuses.

Kuidas küll giidid aastaid ja aastaid samu tuure teevad?

Samas on professionaalsuseni veel pikk tee minna. Seletan, õllepurk näpus, midagi Johanna skulptuuride kohta, ja tunnen, et keel on järsku pehme. Ühel hetkel avastan, et olen sattunud võõrale noorpaarile Eriku fotoseeriat tutvustama ja söön samal ajal wrap’i. Hammustan suure tüki ja midagi lödiseb põrandale. Käedki on kastmega koos. Vabandan ja lähen end kasima.

Lõpulädra

Kuna on Alkolevi viimane päev, üritame rahva õhtuks kohale meelitada. Daniel, kes ütleb, et ta on kolme päeva jooksul joonud rohkem õlut kui viimase kümne aastaga kokku (selgituseks: ta ei joo muidu õlut), ründab sotsiaalmeedias piiripealsete sõnumitega. Ta teeb reklaamkutse, millel on kujutatud peol joovaid noori. Seejärel heidame kinda PÖFFile.

Õhtul on programmis alkoholireklaamide popurrii. Paraku avastame, et projektor ei tööta ja me ei saa videoid suurel ekraanil näidata. Seltskond pressib end teisele korrusele teleka taha. Nii mõnigi mitte väga ammune alkoreklaam paneb muigama – kuidas selline asi üldse võimalik oli? Näiteks A le Coqi reklaam, kus mehed hullavad ja ujuvad veepargis ning poolpaljad naised toovad neile kandikul õlut.

Kuna kolm päeva Alkolevi on jätnud oma jälje, lähme Kristiga pärast keskööd koju. Kolleegide öö kujuneb aga eriti pikaks ja seiklusrohkeks, võib-olla nad räägivad teile millalgi ise lähemalt.

Kui palju me teenisime?

Järgmisel päeval võetakse juba näitust maha ja pakitakse nodi kokku. Nii üürike see Alkolevi aeg siis oligi. Samas tunnen ma rahulolu. Mul on väga hea meel, et me ei teinud mingit kökatsit, vaid korraliku poe ja näituse, kuhu inimesed päriselt kohale tulid.

Ehkki pea pole kõige selgem, proovin poes teha midagi inventuuri taolist. Kõik maalid ja muud teosed näivad terved, sularaha krõbiseb ja kõliseb plekk-karbis. Leian poe pealt kokku 471 õlut ehk pooled joogid on alles. Kassasüsteemist selgub, et oleme müünud 323 õlut, mis tähendab, et ise jõime või jagasime tasuta laiali 142 õlut. Kolme päeva müügitulu on kokku 824,85 eurot, millest 90 protsenti tuli kaardimaksetest.

Kui arvestada maha erakorralised kulud nagu kunstiteoste loomine ja ülespanek, DJ tasud, ja peotehnika rent, mis pole alkopoe pidamiseks vältimatult vajalikud, tuleme peaaegu nulli!

Kolme päeva müügitulu on kokku 824,9 eurot.

Kui palju oli Alkolevil külastajaid? Ehkki täpseid andmeid pole, siis erinevaid infokilde kokku pannes pakume, et kuskil 300 inimest. Mulle meeldis, kuidas Tristan selle kohta ütles: “Lahe, et poes käisid väga erinevad inimesed, gümnasistid ja pensionärid, pealinlased ja rakverlased, lähemad sõbrad ja kaugemad tuttavad. Ja polnud mingit poosetamist, et mina olen nii lahe ja kellegagi ei suhtle. Selline mõnus värskendav mix!”

Numbrite kokkulöömisest rohkem mõtlemegi Alkolevist kui eksperimendist, elavast artiklist. Tavaliselt lähtub ajakirjandus valukohtade kajastamisel sellest, mida räägivad teised, allikad. Meie võtsime kätte, tegime ja elasime ühe teema omal nahal läbi. See annab teadmisi ja kogemusi, mida ainult ekspertidele helistades ei saa. Immersive journalism. Nii on Alkolevi kõneainet pakkunud ka uue alkoholipoliitika rohelise raamatu ümber käivitunud debatis. Muu hulgas soovitab dokument vähendada poodide arvu ning keelata napsi müük koolide ja lasteaedade läheduses.

Kuidas edasi?

Nüüd peame end majandustegevuse registrist maha võtma. Muidu saab meist järjekordne fantoom-viinapood, mis annab hagu juttudele, et Eesti upub alkoholi.

Meil on mitu suurt prügikotitäit taarat, mõtleme, et mõni kunstnik võiks neist mingi teose teha, monumendi Alkolevile või muud toredat. Senikaua haisevad nad meie kontoris ja tuletavad iga päev meelde, et pidasime kord alkopoodi.

Lisaks istume ligi pooletuhande Levila Laagri otsas. Kui mõnel söögikohal, baaril või poel on soovi neid edasi müüa, oleme väga avatud! Muidu jagab Daniel veel äkki jõulupreemiatena laiali.

Ja vaikselt hautakse plaani juba Alkolevi järgmiseks hooajaks.