Levila alkoholi lapsed roosa pudel ja alkoholism

Alkoholi lapsed

Nende lapsepõlvekodus valitses pudel. Me uurisime, kuidas nad hakkama saavad.

Tekst: Eero Epner
Pildid: Joonas Sildre
Audiolugu luges: Sergo Vares
Heli kujundas: Janek Murd

Kell on saamas neli. Lõõtsub kõle tuul ning natuke linnatolmu mängib pärastlõunase päikese kiirtes, mis palistavad kogu selle väikese Lõuna-Euroopa linnakese tänavaid. Istume kohviku tagumises nurgas, see on kaugeim laud, kuid ometi on kõik harjumatult avalik. Minu praegune vestluspartner on ainuke, kellega kohtun teiste inimeste juuresolekul, kõigi teistega olen kohtunud hüljatud kabinettides, inimtühjades keskpäevastes kohvikutes või mahajäetud teatris. Nad ei taha, et ühtegi sõna, mis nad poetavad, kuuleks keegi teine, sageli on neil (endiselt) häbi, ja tihti on see üleüldse esimene kord, mil nad sellest kõigest räägivad. Või on see esimene kord, kui nad räägivad sellest mulle − normaalsele. Kellelegi, kes pole teinud läbi seda, mida nemad on. Üks naine ütleb paar nädalat hiljem, et oma täiskasvanud lastele pole ta siiani enda lapsepõlvest rääkinud ja mehele proovis, aga hoolimata kogu armastusest, lähedusest ja heast tahtest ei saanud mees tegelikult aru. Ka mina ei saa. Hetkeline empaatiapuhang, ja ma kõnnin edasi. Vaatan kella. Rongini on veel aega. Ma olen siin armsas telliskividest majakestega täispikitud linnakeses esimest korda, lühike vahepeatus kahe rongisõidu vahel ning peatselt sõidan tagasi koju. Tema elab siin ning koju tagasi ei lähe ta ilmselt mitte kunagi. Sest kodu eest ta siia põgeneski.
„Alguses oli isa,“ ütleb minu vastas istuv mees ingveritükke kuuma vee sees loksutades, „kuid mingil kummalisel moel oli see talutav. Mul ei olnud sellega probleeme. Kuid siis hakkas ema.“ Esmalt märkamatult. Läks alevi servas paneelmajas elavate sõbrannade juurde ning võttis mõned õlled. Tuli siis koju tagasi ning oli edasi sama imeline ema, kes ta alati oli olnud. Siis istus vahel sõprade juures pikemalt, tuli tagasi ning oli justkui veidi kummaline, tema väikesed pojad said aru, et vahepeal on toimunud mingi imelik nihe, „meie maailmad enam ei kattunud,“ kuid see ei häirinud neid. Ajapikku õppisid nad märke lugema ning said aru, et tuleb lihtsalt oodata, kuni ema on end välja maganud, siis on kõik jälle endine. Teeb süüa. Peseb pesu. Kallistab. „Ma ei näinud teda kunagi purjus,“ ütleb see mõne aasta pärast 40-aastaseks saav mees. Ema ei joonud iial kodus ja kui jõi kusagil mujal, tuli ta tagasi koju võib-olla veidike vines, kuid mitte eales käpuli ja sõnu lämisedes. Ta käis tööl edasi, läks hommikul lasteaia poole, kasvatas seal päev otsa alevi lapsi ning tuli õhtuti koju, tegi poegadele midagi maitsvat ning kõik oli nii hästi, kui see vähegi olla sai. Kuni ta kadus päevaks. Ja siis kolmeks päevaks. Ja siis nädalaks. Ning seejärel juba kuuks või paariks. Astus kodust välja ning ei tulnud tagasi, kaks väikest poega omaette kodus tegemas seda, mis on selle mehe hinge vajutanud augu, mis kestab tänaseni − ootamas asjatult, et ema tuleks koju.
„Kord tulin koolist ja ema ei olnud veel töölt tulnud,“ ütleb ta. „Meie seinal oli kell. Istusin selle ette maha ja vaatasin järgmised tunnid osuteid nii intensiivselt, et kell muutus tasapisi millekski muuks.“ Ta ei ole kindel, kas ma saan aru tema ootuse suurusest, ja ma ei ole selles isegi liiga kindel, sest mina ei ole kunagi pidanud oma purjus ema ootama. Tema jaoks on see aga enam-vähem ainuke asi, mida ta lapsepõlvest üldse mäletab. Kui küsin konkreetseid mälupilte, siis ei tule need talle meelde, ta on nad ära kustutanud, aga kui ta vaatab tagasi minevikku − ja ta teeb seda peaaegu iga päev −, siis näeb seal igatsust. Pidetust. Hirmu teadmatuse ees. Väikese poisikese ülevoolavat soovi leida lahendus ja samas täielikku abitust lahenduste leidmisel. Kuid ennekõike näeb ta seal üksindust, mis muutus kiiresti talumatuks.

Levila alkoholi lapsed Joonas Sildre illustratsioon

Too õhtu oli esialgu nagu iga teinegi. Ema ei olnud koju tulnud, poisike kondas mööda tuba, võttis endale aeg-ajalt midagi natuke süüa − enamasti olid selleks leib, piim ja majonees −, ning passis kella ees. Läksid tunnid. Hämardus. Ta oli ihuüksi – taas täiesti üksinda. Kümneaastase poisikese silmadest hakkasid voolama pisarad, siis üha enam, „ma nutsin hüsteeriliselt“, ta ei kannatanud enam välja tühjuses kella tuima tiksumist, millest oli tasapisi saanud ainuke kodune heli, asendamas ema meloodilist häält. Ta tõusis, läks arstikapi juurde, venitas oma väikest keha natuke pikemaks ning võttis sealt välja kõik tabletid, mis ta leidis. Ta ei tea, mis need täpselt olid, kuid võib oletada, et seal oli pakkide viisi aspiriini, mis lahustades nõristab meie närvisüsteemi atsetüülsalitsüülhapet, proovides niimoodi heaks teha eelmise päeva joomisest tingitud peavalu. Ta kuhjas tabletid kokku ning endiselt ohjeldamatult voolavate pisaratega võideldes otsustas need alla neelata, sest ta tahtis ära surra. See kümneaastane poiss arvas, et tema on süüdi. Ilmselt just tema teeb midagi valesti, sest kuidagi teistmoodi ei osanud ta enam põhjendada, miks ema tema juurde ei tule.
Poiss jäi ellu. Vähemalt pealtnäha. Ta ei neelanud tookord neid tablette, igatsus (või lootus) purjus ema kojutuleku järele osutus tugevamaks, kuid üksindusega ei tule ta siiani toime. Kui ta vaatab oma elu, märkab ta seal mustreid, mis jälitavad teda viimased 25 aastat. Mitmeid aastaid otsis ta õllele ja džinnile kaotatud ema oma töösuhetest ning olles kellegi sellesarnase leidnud, usaldas teda täienisti, puistas südant ülemusele, „kõik selle nimel, et keegi vähemalt korraks hoiaks“. Piisab vaid kellelgi natuke ust paotada, kui ta annab kõik ära, et saada natuke armastust. Ent nagu lapsepõlves, nii saabub ka nüüd varem või hiljem pettumine, ning seetõttu on ta kõigi lähisuhete ümber ehitanud flirdi turvalise müüri. Nagu oleks suhe, ja nagu ei oleks ka. Nagu usaldaks, ja nagu ei usaldaks ka. Nagu elaks, ja nagu ei elaks.
Ta muigab irooniliselt. Meie vestluse ajal teeb ta seda mitu korda, iroonia on alati käepärast, kui vaja anda hinnang enda suutmatusele lapsepõlve traumadega toime tulla, mis see siis ära ei ole, „saa suureks,“ ütleb ta kõva häälega vahel endale, liigu edasi, ära vaata tagasi, ära põe, oli mis oli. Kui ta psühholoogidele oma traumadest üha sujuvamas inglise keeles räägib − Eestis tal psühholooge ei ole, ta ei käi siin, mõned kiired päevad mitme aasta tagant on maksimum, mida ta suudab −, soovitavad nad tal emaga rääkida. „Mine küsi, miks ta jõi,“ öeldi talle. Kuid ta ei taha. Ei suuda. Korra mõned aastad tagasi proovis, lendas Eestisse, istus emaga kaubanduskeskuses maha ja jõudis ainult öelda, et ema joomine on talle palju haiget teinud, kui ema juba nuttis − ning sealt polnud mõtet enam jätkata. Ei. Kuigi möödas on üle 30 aasta, ei ole ta sellest kohutavast üksindusest ja lämmatavast kurbusest, mida ta purjakil ema oodates lapsena pidevalt tundis, siiani üle saanud − ja ta vaatab mulle otsa ning ütleb, et ei saagi. Sest ta on endiselt oma ema poeg.
Viimasel ajal on ta hakanud kerjustele raha andma. Läheb mõnest mööda ja poetab midagi, sest loodab, et kui tema kunagi samas olukorras on, siis ehk jumal on näinud tema lahkust ja aitab omakorda teda. See pole mõttemäng. Ta tunneb reaalset hirmu, et varsti on tema ise seal kaltsude vahel – see oleks veel üks ema muster, mida ta on määratud kordama (kuid kelle poolt?). Nooruses olid selleks alkohol ja narkootikumid. Ohjeldamatu suitsetamine. Paljud erinevad sõltuvused. Praeguseks on ta need kõik ületanud ja elab tervislikumat elu kui paljud teised, keda tean – ta kaalub päevaseid juurviljakoguseid grammise täpsusega, teeb pikki (liiga pikki) jalutuskäike, ei joo kunagi, kuid ometi tunnistati ta hiljuti töövõimetuks, sest kogu tema keha valutab. Sageli ei suuda ta isegi voodist tõusta, ilma et oigaks valudest. Olen näinud tema imelisi joonistusi, kuid enam ta neid ei tee, sest ainuüksi hariliku pliiatsi võtmisest tungivad teravad valusööstud tema randmetesse ja pliiats kukub. Ta on viimased aastad käinud uuringutel, teda on läbi lohistatud torudest ja on kombatud tema liigeseid, kuid kõik arstid on jõudnud lõpuks ühe järelduseni − sinu keha on terve. Katki on midagi muud.
Vahel mõtleb ta kloostrisse mineku peale, ta uneleb, et seal ehk pole ühtegi päästikut, mis sunniks teda mõtlema lapsepõlve peale, sest kui teised raskel hetkel oma mineviku järele haaravad, näevad nad sooja tuba või isa musi emale, kuid tema näppude vahele jääb ainult hõre eimiski. Vahepeal uputas ta end töösse – tema amet nõuab kannatanute suhtes suurt empaatiat –, kuid „ma kohtusin kogu aeg tunnetega, mis rebisid haava lahti“.
Oleme mõned hetked vait ja vaatame õue. Päikesekiired on tuhmunud, tõotus paremale ilmale luhta läinud, väljas hämardub. Mu vestluskaaslane kolis siia linnakesse, et olla võimalikult kaugel lapsepõlve painajatest, kuid need pole teda kordagi maha jätnud. Ta põgeneb − kuid ei pääse kuhugi. Sageli soovib ta, et ema ja isa oleksid talle vähemalt raamatute armastamist õpetanud. „Siis oleks mul pääs teistesse maailmadesse,“ ütleb ta. Kuid ta ei suuda lugeda. Pidetult laperdab ta läbi iga päeva, pingutades meeleheitlikult tervema, tugevama ja terviklikuma elu poole, kuid avastab end ikka ja jälle mõtetes sellest alevi äärel olevast tühjast korterist, kus tema on − ja ema ei ole. Sest ema on kusagil mujal. Sest ema joob.

Üks väike tüdruk palus vahel, ehk jätab vines ema selle tänase vahele, ehk ei peksa ta teda täna näkku, selja peale, pähe, kätele. Selle peale saatis ema ta õue, Lasnamäel betoonmajade vahel kasvanud nirude puude juurde − et ta endale ise vitsa valiks, millega teda peksma hakatakse. „Ma mäletan siiamaani,“ ütleb minu vestluskaaslane, „kuidas ma õues oksi vastu oma sääri lõin.“ Ta proovis leida seda õnnelikku rootsu, mis teeks natuke vähem haiget kui teised. Natukenegi. Ta ei harjunud peksmisega kunagi. Ema küll. „Tema jaoks oli see lihtsalt hobi,“ ütleb ta ja mulle tundub, et tema suunurgas tuksatab midagi. Ta mäletab kõike. Ta mäletab ka ema ükskõiksust, kui ta kord ütles, täna ei saa tütar küll ujumistrenni minna, sest terve keha on ju punaselt hõõguvaid triipe ja arme täis, nii ei saa, mõtle ka natuke − tütreke.
Sääraseid peresid on sadu. Kuid on tuhandeid − ei, kümneid tuhandeid − perekondi, kus lapse vastu ei tõsteta kunagi kätt. „Antud lood on väga ekstreemsed ja grotesksed,“ ütleb ühe alkohooliku tütar pärast artikli mustandi läbilugemist. „Aga tegelikult on probleem ju kõikjal. Suur osa keskklassist ei peksa oma lapsi ega lase voodisse, aga nad on igapäevaselt alkohoolikud ja see on sama suur probleem. Alkoholism ei ole sensatsioon. See on rutiin.“ Katkematu tiks veiniga. Iga õhtu pool pudelit konjakit. Jah, kõne on ehk natuke segane ja naer liiga kõva, kuid „ma kontrollin ju seda“. Kuigi tegelikult ei kontrolli, juba ammu enam − ja sellest ei saa nad ise enam ammu aru, küll aga nende lapsed. Sest isegi kui nad käivad lastega Pärdi keskuses ja Helsingis lõbustuspargis, pakkudes oma järeltulijatele kogu mõeldavat heaolu, ei suuda nad pakkuda neile tõelist kohalolu ja täielikku turvalisust. Ka nende rutiinsete joojate lapsed lüüakse puruks, lihtsalt teistmoodi. Nende hing hõõrutakse pulbriks ja lapsepõlv pilbasteks, nii et paljud neist kolivad esimesel võimalusel kodust minema, nii mõnedki välismaale, kaugele-kaugele eemale sellest paigast, mis oleks võinud olla nende kodu, kuid oli tegelikult pelgalt üks paik, kus ema või isa − või mõlemad ühiselt − avasid väikese plumpsuga õhtuti pudeli, kallasid vaiksete loksatustega midagi klaasi ning tõstsid siis suu juurde, neelates seda miskit ahnelt, silmad kinni ja kõrisõlm rütmiliselt üles-alla liikumas, nende poeg või tütar − või mõlemad ühiselt − elutoa uksel seda kõike pärani silmadega vaatamas. Mõned neist ei mäletagi teistsugust elu. Teised teavad, et kunagi oli kõik hästi. Õde ja vend räägivad mulle, kuidas ema neid lastena poputas, nad käisid koos teatris ja õhtuti pugesid lapsed emale kaissu, kes luges neile ette lugusid hirmsatest draakonitest, ulakatest röövlitüdrukutest ja vapratest poistest, kes ei kartnud isegi surma. Palgapäeval tegi ema erinevate katetega pitsat ja viitsis mässata pirukatega, nende sõgedat vastupanu osutavate küpsetistega, mis meenutavad omal kummalisel moel inimese elu − võimalus ebaõnnestumiseks on suur, kuid hea tahte, usina üritamise ja suure armastusega on siiski lootus, et ebamäärasest plönnist saab midagi ilusat. Koos sõid nad pirukaid ja rääkisid jutte, sellest ja tollest, lihtsalt rääkisid üksteise kaisus lebades, kuni õues saabus pimedus ja toas saabus uni − nagu ikka emad ja lapsed.
Kuni nad enam ei rääkinud. Kuni ema jättis raamatud lugemata, teatris käimata, toad koristamata ja söögi tegemata. Vahel viitsis ta visata mõne muna või lihariba pannile, kuid ükskõikselt pannilabidaga kotlette nügides ei jaksanud ta oodata nende valmimist, võttis pooltoored lihakänkrad, viskas taldrikule ja pani laste ette, ning kui üks neist küsis õuna või pirni, midagi tervislikku, sai ta vihaseks. Sest tal ei olnud aega. Tal olid nüüd muud huvid. Kiirel sammul läks ta elutuppa, avas baarikapi, haaras tuttava kujuga pudeli ja jõi järjekordse päeva unustusse.
Ema ei olnud eluheidik. Keegi neist ei olnud. Argipäeva hommikuti tõmbasid nad jalga viigipüksid või pükskostüümid ning läksid ettenähtud ajal tööle. Ehitajad. Tippjuhid. Agronoomid. Teatriinimesed. Teletöötajad. Pottsepad. Isegi mees, kes aleviku vahel pidevalt trepiastmetel magas, suutmata tunda teravate astmenukkide pitsitust ribide vahel, oli kõigile teada eeskujulik töömees, kes käis korrapäraselt tööl ja säästis hoolikalt. Nad ei olnud bomšid, vaid inimesed nagu sina või mina, elades pealtnäha kena elu toreda perega ilusas majas. Üks pere elas Nõmmel, nende akende alt algas kanarbikku täis raba. Teine Mustamäel. Kolmas hoolitsetud majakeses metsa veerel. Nende kirjeldamiseks on välja mõeldud eufemism „funktsioneerivad alkohoolikud“ ja see tähendab, et nad suudavad teha tööd − sest just seda loetakse funktsioneerimiseks. Aga nad ei suutnud hoolitseda oma laste eest. Nad ei suutnud teha süüa, koristada kodu, käia lastega teatris või olla lihtsalt õhtul vaikselt kodus diivani peal, ilma et nende suust käiks välja lehk, silmad oleks kalgistunud ja suunurgast tilguks promilliga täidetud ila. Kõigil oli raske uskuda, et säärased toredad töötajad võiksid koju jõudes laguneda algosakesteks − ja ennekõike oli seda raske uskuda alkohoolikutel endal.
See on sage vabandus. „Ma ei ole joodik, sest ma käin tööl, mul on kodu ja tore pere.“ Enesepettus on alkohooliku jaoks esimene tööriist ja kui see kätte võidetud, on juba lihtne hakata ka teisi petma. Valetama. Manipuleerima. Uskuda ise ja panna ka teised uskuma, et „mul on see kontrolli all“. Ühe alkohooliku laps käib mängimas tennist meestega, kes joovad õhtuti ära liitri Jägermeistrit, kuid järgmisel hommikul servivad nagu miškad topspinne ja lendpalle. Ta räägib ärinaistest, kes teevad viis päeva tööd nagu loomad ning on siis reede õhtust pühapäeva pärastlõunani viinakoomas. Mis siis sellest. Nad on täiskasvanud inimesed ja teevad oma eludega, mida nad tahavad. See artikkel ei ole nendest. „Ära mine moraliseerima,“ ütleb mulle üks sõber. Teda on alkohol palju aidanud ning ma mõistan, sest ka minu elu mitmed kõige rõõmsamad hetked on möödunud külma viinaga kõrisõlmes ning ma ei taha alkoholi kunagi oma elust välja tagurdada. Kuid lõppude lõpuks ei ole asi alkoholis. Asi on alkoholismis − rängas haiguses, mida trahvid ei ravi. Ja millesse haigestuvad alkohoolikud, kuid tüsistused tulevad hoopis nende lastel.

„Argipäeva hommikuti tõmbasid nad jalga viigipüksid või pükskostüümid ning läksid ettenähtud ajal tööle.“

„Ma ei näinud oma ema kunagi purjus,“ ütleb üks inimene. Seda ütlevad veel mõned. Mitte mingit lahtist läminat või tuiamist korteri ühest otsast teise. Aga nad tundsid lõhnu. Kuulsid pehmenenud kõnet. Üks tüdruk suutis seitsmeaastaselt sekundiga öelda, kas isa on joonud või mitte, sest ta tundis ära spetsiifilise kile, mis isa silmadesse tekkis. (Ema sai sellest võluvõimest aru ja kasutas tütart edaspidi väikese alkomeetrina, kes pidi isa peale kaebama. Nüüd näeb see suureks kasvanud tüdruk samasugust kilet ka venna silmades.) Nad nägid ka märke. Üks tüdruk mäletab, kuidas ta kord õhtul vaatas sünnipäevale minevat isa ja oli tema ilu ning tumesinise särgi üle mõõtmatult uhke – ja ei unusta kunagi, millise pori, räsu ja ilaga oli see särk kaetud järgmisel hommikul, kui isa tagasi jõudis. Nii mõnedki vanemad ei joonud kunagi kodus, alati oma kabinetis, diskreetselt võpsikus või kellegi köögis. Ja siis olid vanemad, kes väitsid, et nad ei joogi. „See on ju ainult õlu,“ ütles üks naine oma pojale ning tal oli õigus − midagi enamat ei olnudki. Esmalt paar õlut päevas. Siis viis-kuus. Siis juba tosin. Kuni ühel päeval hakkas ema rääkima, et tema juurde tuleb vahel päikesekiir ning ta kõnnib mööda seda päikeseni. Siis naeris ta tunde üksinda tühjas toas. Rääkis väljalülitatud teleriga ning kutsus oma poegi segastest mustritest pilte vaatama, avatud süütu õllepurgike kõrval. Hullumajja viies lalises ta poegadele, et suudab lennata läbi pilvede, ning vahel tõid ta koju politseinikud, kes olid leidnud ema maanteel lumepallidega autosid pildumas. Šašlõkikõrvasest õllest oli saanud lakkamatu deliirium, kuid ema keeldus kõigist rohtudest, sest „siis ei tunne ma rõõmu ega kurbust“. Ta vaatas oma lastele otsa ja ütles neile rahulikult, et „kõik on kontrolli all“, selle vaikselt libistavate alkohoolikute klassikalise lause, millesse nad nii kiindunult usuvad, et proovivad ka teisi seda uskuma panna.
Ema ütles seda ka siis, kui oli proovinud ühel öösel poisikeste vanaema pussitada, ning karjus, et talle on kiip pähe pandud. Kuni ühel päeval tuli ühele poegadest telefonikõne. Ta oli juba suureks saanud ning ära kolinud. Oli koosolek, kui ta võttis toru ja kuulis, et Eesti teises otsas põleb tema ema maja ning see ei ole päris kindlasti ema kontrolli all. Ta hüppas koos kolleegiga autosse ja koos kihutasid nad väikesesse alevisse ning kui ta lõpuks tuletõrjeautode kõrval peatus ning autost väljus, põles tema lapsepõlvekodu endiselt. Tema juurde astus tuletõrjuja, kes ütles, et emast on leitud ainult pooled kondid. Need olid ahju ees, ema oli puud ahju pannud ja toaukse seestpoolt riivi.

Levila alkoholi lapsed Joonas Sildre illustratsioon roosa pudel

Ma ei tea, kas see mees mõtles tol hetkel puuskulptuuride peale, mida ema talle lapsena teinud oli. Indiaanimaskide ja nutika aardejahi peale, mida igal sünnipäeval mängiti, kui ema nende suurde aeda kingid peitis ja nende leidmiseks kaardi joonistas. Ma ei tea, kas ta mõtles nende kaarditrikkide peale, mida ema talle oli õpetanud, või selle erilise nipi peale, mida nad vahel ka teistele etendasid, kus tema lasi ema suunas õhupüstolist noole ja ema selle vahvalt hammastega kinni püüdis, oplaa! Mees ise ka ei tea. Nendele asjadele mõtleb ta vahel nüüd, aastaid hiljem, kuid tol korral hõõguvate rusude ees seistes, mille seest otsisid tuletõrjujad keppidega teist poolt tema emast, ei suutnud ta mõelda eriti millelegi. Ka mitte sellele, et teekond indiaanimütsidest selle ahervareni oli palistatud kõigest süütu täienisti kontrolli all oleva õllega.

Alkoholismi normaliseerimine on kerge ja selleks kasutatakse kõige erinevamaid ettekäändeid. Mulle räägitakse avaliku elu tegelastest, kes öösiti Facebooki täis lämisevad, kuid kelle kaitseks lähedased ja klaköörid ütlevad, et nad lihtsalt „käituvad natuke teistmoodi“. Eitatakse. Ei räägita. Tõlgendatakse isiksuse eripärana. Alkohoolikud ise on meistrid õigustuste, vabanduste ja valede leiutamisel, sest just see on kütus, mis toidab nende joomist − kuni joomine tundub nende jaoks olevat kontrolli all, normaalne, tavapärane, seni nad joovad, ja hetkel, mil see kõik tundub neile vale, liialeläinud, tegelikult juba ammu kontrollimatu, tunnevad nad kas häbi, süüd, täielikku abitust (ja selle peletamiseks hakkavad nad uuesti jooma) või mingit imelist hetkelist tahtesähvatust. See kestab kõige rohkem 48 tundi, ütlevad mulle ühed alkohoolikute ravijad, reageerida tuleb välkkiirelt ja nad otsivad tõepoolest abi. Ent seda saamata ilmutavad nad hämmastavat leidlikkust avastamaks põhjuseid, miks nende lakkumine on tegelikult normaalne. „Saksamaal hoiab õlu peret koos,“ öeldi ühele sotsiaaltöötajale, kui klassikalisest „õlu ei ole alkohol“ enam ei piisanud. „Issil on kõhutõbi, ta võtab raviks natuke pipraviina,“ ütles mees, kelle ravikuuride eest tema naine koos väikeste lastega paljajalu tänavale põgenes. Lausetega „Ma veedan lihtsalt lõbusalt aega“ ja „Käisin värsket õhku hingamas“ saatis oma lapsed kuradile üks ema, kui nad ta duširuumi põrandalt kontaktivõimetuna olid leidnud (lõpuks suutis ta isegi väita, et neid pudeleid, mis tühjana kapi kõrval vedelesid, ei ole tema tühjaks joonud). Nii järgneb pudel pudelile ning nende äsjane leidlikkus muutub üha tuhmimaks, asendudes peatselt nürimeelsete valedega. „Ma olin 14, kui mu ema kadus kuuks ajaks,“ ütleb üks mees. „Tagasi tulles ütles ta, et oli olnud haiglas ning ei saanud helistada, sest haiglas polnud ühtegi telefoni.“ Sel hetkel oli ta alla andnud ega lootnud enam, et ema kunagi mõistaks, et tal on probleem. Ma kuulen selliseid lugusid veel. Emad, kes kaovad Soome minemisel kuuks ajaks ja ütlevad hiljem, et „sadamas joosti mind pikali“. Isad, kes valetavad endale ajuoperatsiooni Peterburis, koguvad sugulastelt raha ning varjuvad siis kuudeks jumal teab kuhu, et juua. Või isad, kes lähevad prügikasti välja viima ning leitakse nädalaid hiljem verisena koduukse tagant, kuid selget vastust, kus ta oli, enam ei tule − moondunud suust ei välju isegi valesid enam.
Seetõttu otsivad paljud neist vastuseid oma peast, sest vanemad ei tunnista praeguseni, et midagi oleks kunagi valesti olnud. Nende jaoks oli ehk „vahel probleeme“, kuid mitte midagi õudset. Nad ei saa aru, kui neile räägitakse hülgamisest, mõnitamisest, koristamata tubadest või sellest, kuidas öösel köögiust avades nägid kaks vennakest esmalt pudeleid täis lauda ja seejärel võõrast meest nende ema seljas. Üks inimene mäletab siiani (ta saab varsti 50), kuidas tema purjus ema ja isa jõid ning kaklesid, ta mäletab üle tema pea lendavat nukukäru, millega isa sihtis ema, kuni ühel hetkel läks kõik veel sammuke jõledamaks. Palju aastaid hiljem hakkas tema isa lalisema, kuivõrd palju ta oma tütart ikkagi on armastanud, ja kui tütar proovis talle meenutada kogu seda alkoholihaisulist läga ja vägivalda, mille sees möödus kogu tema lapsepõlv, vangutas isa ainult pead ja ütles: seda pole olnud, sa mäletad valesti, kõik oli hästi, tütreke. Nad ei saa aru, mis nende lastel viga on, miks nad ei suuda oma mälestustest välja tulla, jah, nad ju vahel napsitasid, aga „seda teevad kõik“ − ning seetõttu kaevavad kunagised lapsed aastakümneid oma pähe ning küsivad ühte lihtsat küsimust: miks?

Nii mõnedki märkavad perekondlikke mustreid. Lisaks joovatele emadele ning isadele kuulen kümnetest alkohoolikutest vanaemadest, vanaisadest, onudest-tädidest ning onupoegadest ja täditütardest, kaksikõdedest ja poolvendadest, kelle kõrisõlm on liikunud sama enneolematu kiirusega – neist nii mõnegi elu on lõpetanud tugeva silmusega nöör kodulähedases metsatukas. Kuulen mitte ainult alkoholist läbiimbunud suguvõsadest, vaid küladest, kus joovad kõik. „Me ei võitle üksikisikuga, me võitleme kogukonnaga,“ ütleb ühe maapiirkonna sotsiaaltöötaja otse. Või kui see pole küla, on see sõpruskond, või kui see pole sõpruskond, võib selleks olla sinu elukaaslane − sest kui joovad kõik, siis joovadki kõik. Paljud lapsed vaatavad hirmunult neid mustreid. „Sinuski on alkohooliku geen,“ korrutas üks ema oma väikesele tütrele, justkui veendes nii teda kui ka ennast, et pääsu pole, kõik on ette määratud, meil pole valikuid – ma pean jooma. Mitmed minu eakaaslased otsivad põhjuseid hoopis ajastust, korrates refräänina, kuidas nende vanemad ei suutnud kohaneda 90ndatega, kaotasid töö või tajusid ennast lihtsalt uues keskkonnas võõrana. Nad küsivad rohkem endalt kui kelleltki teiselt, kas nende vanemaid ajas jooma riigikorra muutus. Ma ei tea. Ilmselt küll. Kuid see ei saa ainuke põhjus olla.
Ühel päeval vestlen mehega, kelle isa oli alkohoolik. See juhtus ammu, 1950ndatel, külas oli palju seesuguseid, üks ema jättis alkoholi tõttu oma lapsed toitmata, nii et need käisid salaja naabrite peenardelt porgandeid söömas, ja kõik lõppes alles siis, kui ühel hommikul leiti põllult ema surnukeha (ta oli olnud teel poest kodu poole). Pealegi ei juhtunud tema peres midagi agressiivset, kätt ei tõstetud ja lööke ei jagatud − kuid ometi oli selles kõiges midagi hirmutavat. Purjus isa kojutulek tähendas laste vakatamist, „me püüdsime pilgu alt ära minna.“ Nad ronisid väikeste mustsõstrapõõsaste alla või läksid kõrvalolevasse metsa või lugesid hiirvaikselt tagatoas. Neil oli hirm, kuid hirm mitte enese, vaid hirm… oma isa pärast. Mis temast saab? Ja kahjutunne, kohutav suur kahjutunne ema pärast. Ent kõige enam oli neil lihtsalt suur soov, et „kõik laabuks ja taastuks endine olukord“.
Kui talt hiljem küsin, kas keegi veel teadis, vastab ta õlgu kehitades: „Eks kõik teadsid, mis toimub,“ aga see oli „küla värk ja oli palju hullemaid kohti“. Ta arvab, et isa joomine ei mõjutanud teda liiga palju, võib-olla üldse mitte, ta harjus ära, võttis paratamatusena, pealegi kolis varakult kodust eemale. Kuid tema õele mõjus see raskemalt. „Ta ei talunud pingelisi olukordi ja järske muutusi,“ ütleb ta. Sel oli palju põhjuseid, kuid isa joomisest tingitud ebakindlus võis olla üks neist. Kui õde töölt koondati, kaotas ta meelemõistuse ning kolis tagasi lapsepõlvekoju. Kui ta vahel kuurist puid tuues kuulis kaugelt mööda maanteed läheneva auto häält, võis ta süles oleva puuhunniku maha visata ja peitu joosta. Öösiti kõndis ta mööda maja ning piilus magavaid vennalapsi. Tema närvikava oli sedavõrd tuksis, et ta ei taastunudki kunagi ning ühel kevadpäeval aastakümneid hiljem poos ta ennast üles. Palju halbu asju oli tema elus juhtunud ja juba 50 aastat oli möödunud isa joomatuuridest, kuid mingi osa sellest kõigest oli tema hinge rajanud vaod, mis päriselt täis ei kasvanudki kunagi.

Selle mehe jutt 50ndatest ja sellest, et kõik külas jõid, tundub korraks hoopis vabastav. Kui kohtun politseinike, sotsiaaltöötajate, ametnike ja alkohoolikute ravijatega, ütlevad nad, et tegelikult liigub olukord sammhaaval paremuse suunas. Joomiskogused on stabiilsed, alkoholile ligipääsu raskendamine töötab kenasti, mingit nihet tajutakse isegi suhtumises. Üks kõrge riigiametnik tunnustab tootjaid ja kaubanduskette koostöö eest. Politseiprefekt mäletab peast aastanumbreid, mil keelati alkoholi müük putkades ja tõkestati öine müük, sest toona käis ta veel tänavatel patrullimas ning „muutus oli kohe märgatav“. („Ja minul tekkis korraks lootus,“ mäletab üks alkoholi laps.) Kui küsin, kas alkoholiaktsiisi langetamine on märk poliitikute mõistmatusest, raputatakse pead − ei, see oli erandlik, ka poliitilisel tasandil saadakse üha enam ja paremini aru epideemia ulatusest. Isegi avalikus ruumis on joomine taandumas. „Kui olin 15,“ ütleb ühe väikelinna sotsiaaltöötaja, „siis jalutasin nii mõnigi kord veinipudeliga pargis.“ Enam sellist pilti ei näe, pargis jagatakse partidele saiapuru, mitte teismelistele viina. Mõned teatriinimesed ütlevad, et kui vanasti ei mindud vahel kaine peaga lavalegi, siis nüüd on mõeldamatu kulisside taga oma repliiki napsisena oodata. Ajakirjanikud raputavad pead, kui küsin, kas stressi maandamiseks töö juures väike tšibirilinski ikka käib. 90ndatel oli „joomine massiivne“ ütleb üks, aga nüüd on asi märgatavalt kahanenud (kuigi kuulen ka vähemalt ühest alkoholiaktsiisi tõstmise vastasest juhtkirjast, mis kirjutati tongis peaga sixpacki joomise kõrvale). Ühes omavalitsuses asendati hiljuti pidulikul üritusel šampanjapokaalid porgandimahlaga täidetud klaasidega. Jah, võib-olla tõesti on minu põlvkond viimane, kes ise ja kelle vanemad ohjeldamatult tinti panid? Mitmed minuealised alkohoolikute lapsed küsivad mult siira lootusega, kas olukord on paremaks läinud. Ma ei tea. Ma hakkan seda peaaegu uskuma, kuni tulevad faktid nende jahedas tõetruuduses.

Levila ''Alkoholi lapsed'' Joonas Sildre illustratsioon

Rahulikud Nõmme männid koolduvad nähtamatult õrnas tuules, kui sisenen suurte purunematute klaasakendega instituudihoonesse. Tund aega hiljem väljun sealt teadmisega, et iga neljas laps Eestis arvab, et tema ema või isa (või mõlemad) joovad liiga palju. 25%. Veerand kõigist meie idüllilise kodumaa lastest. Kuidas neid arve ka ei käänaks, need ei lähe ilusamaks. Küsitlused, mida on aastaid tehtud, pole lihtsakoelised. Need on keerukad, nende täitmine võtab hulgaliselt aega ning lõpuks ei selgu mitte kellegi mulje, vaid tõde. Laste käest ei küsitud, kas nende ema joob pasta kõrvale veini. Nende käest ei tahetud teada, kas isa võtab sauna minnes paar õlut. Ei. Laste käest küsiti, kas nad on näinud purjus vanemaid tülitsemas või kas nad on ise purjus ema või isaga vastastikku karjunud. Kas nad on palunud vanemaid, et nad lõpetaksid joomise. Kas nad on peitnud poolikuid viinast loksuvaid pudeleid. Kas nad on soovinud, et see joomine ükskord juba lõpeks. Ei piisanud sellest, et laps oleks pannud linnukese ühte kasti − ei, laps pidi vastama jaatavalt vähemalt kolmele küsimusele, enne kui ta jõudis nende iga neljanda väljavalitu hulka, kes koju tulles võib leida diivanil röötsakil isa või pliidi ees kõikuva ema. Nende lastega ei ole hästi. Nad hindavad ennast madalalt, nende õppeedukus on miinuses, nad ei taha olla kodus, aga nad ei taha minna ka kooli, ning kõige vähem tahavad − või saavad − nad oma muredest rääkida vanematega. Jah, need lapsed on üksinda juba praegu ning kui küsin, kas on mõnda laiaulatuslikku programmi, mis neid aitaks, siis räägime mõned minutid koolipsühholoogide vastuvõtuaegadest ja sellest, et „ehk mõni MTÜ kusagil tegeleb“. Kuid see lükkab vaid natuke edasi vältimatut tõdemust − meil on riiklikud programmid alkohoolikute ravimiseks ja päris tõhusad tugisüsteemid täiskasvanud lähedastele, kuid peaaegu mitte mingisugust tuge veerandile Eesti lastest. „Ma ei tea, et nad saaksid mingitki abi,“ ütleb mulle ka üks lastepsühholoog, ja see on seda hämmastavam, et neid uuringuid on tehtud aastaid ja sääraste laste arv ei ole viimase kuue aasta jooksul mitte kahanenud, vaid kasvanud. Peaaegu poole võrra.
Alles siis, kui lapse seljale ilmuvad vermed ja näkku kriimud, asuvad ametkonnad tööle, sest vägivald on saanud kontuurid ning sellega on võimalik tegeleda – kuid enamik neist lastest ei jõua sinna punkti kunagi. Neid ei lööda ega peksta, kuid nende haavad on kusagil mujal, on sageli sealsamas abstraktses paigas nimega hing, kus ka nende vanemate haavad, mis löönud sisemusse suure tühjuse. Ja kui vanemad täidavad seda tühimikku alkoholiga, valades selle lihtsalt viina või õlut täis, kuni seda enam näha pole, veendes end üheks hämaraks õhtupoolikuks, et ehk tühimikku polegi olemas, siis lastel pole mitte midagi ega mitte kedagi. Need lapsed on üksi.
Aga alkohoolikud ei ole üksi. Üheksa inimest kümnest panevad meie ühiskonnas aeg-ajalt tinti ja neist kahe kolmandiku pärast ei maksa muretseda, ütlevad teadlased. Väike vein. Väike viin. Normaalne. Aga kolmandiku pärast küll. Nad ei ole kõik kollektiivselt punases, kuid on terve hulk märke, mis viitavad sellele, et nad joovad liiga palju. See tähendab: peaaegu kolmandik Eesti täiskasvanutest liigub õhukesel piiril, mille ületamine on kohe siinsamas − ja mille ületamine käib erakordse lihtsusega. Kümme aastat avatud olnud kainestusmaja tegi möödunud aastal patsientide rekordi (sinna viiakse ainult need, kellel on „räige joove“, nagu ütleb üks politseinik). Kui uurin ühelt liikluspolitseinikult, kas ta tabab järjest vähem neid, kes on otsustanud enne rooli istumist juua end täis, rehmab ta käega. „Me kõik lootsime, et Saaremaa õnnetus midagi muudab,“ ütleb ta. Aga ei muutnud. Paar päeva hiljem sõitis ennast surnuks inimene, kes oli joonud enda verre sellise koguse alkoholi, millega saaks operatsioonil inimese uimastada. Kogu jaanuarikuu jooksul tabati Harjumaal võrreldes möödunud aasta sama ajaga purjus juhte viiendiku võrra rohkem. Iga kord reidile minnes võivad politseinikud kindlad olla, et tühjade kätega nad ei jää. Ikka ja jälle peatab ka minu vestluspartner mõne auto, mille roolis on purjus täiskasvanu − ja tagaistmel väike poiss või tüdruk. „Kuidas nad küll aru ei saa,“ laiutab ta käsi. Kuidas? See kõik jätkub. See ei kahane. See kasvab.
Ta ei usu karistustesse. Mõned sotsiaaltöötajad räägivad, kuidas purjus autojuhtidele määratud trahvid maksavad ära hoopis nende elukaaslased. Ka alkohoolikute lapsed ei räägi mulle karistustest ega isegi alkoholi keelamisest. Nad ei vihka alkoholi. Üks naine hakkas pärast lahutust iga päev natuke jooma, „see aitas mul lihtsalt käimas olla,“ ütleb ta. Kuid ta pidas spetsiaalselt päevikut ning kui märkas kord, et soovib hommikul kohvi sisse konjakit, lõpetas. Mõned hoiavad ennast alkoholist eemal, mõned on sellele lähemal, kuid peaaegu keegi ei arva, et alkohol oleks olnud nende vanemate haiguses süüdi. Kuidas ma ka ei uuriks selle ohjeldamatu lakkumise põhjuseid, vaatavad nii kunagised lapsed kui ka praegused spetsialistid otsa mitte riigile või alkohoolikutele ega isegi mitte alkoholile, vaid ühiskonnale. Nad vaatavad otsa meile.

„Kellelgi kusagil on probleem, aga mitte meil siin. Keegi kusagil ei tule toime ja ei ole piisavalt nutikas, aga mitte meie siin.“

Kitsas tuba ministeeriumi kõrgemal korrusel on tihedalt inimesi täis pakitud. Kohal on kõrged ametnikud, mõned tippjuhid, spetsialistid, isegi kirikuõpetaja. Räägitakse napilt, kuid täpselt. Tutvustatakse uuringu tulemusi. Alkoholi peitmine poodides on andnud soovitud tulemusi. Eesmärk polnud võidelda alkoholiga, vaid alkoholismiga, ära hoida impulssostud ehk viina järele januneva, kuid sellest vabaneda püüdva inimese spontaanne nõrkushetk. Protsent on tõesti langenud. Suured ketid teevad head koostööd. Väiksemad poed küll ei usu, et see meede võiks kedagi ümber kasvatada, kuid seda seepärast, kuna nad ei suuda näha mõju lastele ja noortele, nad ei näe pikka perspektiivi. Tanklad ei näe üldse mitte midagi peale müüginumbrite. Vahepeal tehakse nalja, siis jätkatakse. Räägitakse alkoholismi ravist Eestis. See on uus nähtus. Epideemilist haigust prooviti aastakümneid lühiajaliselt maha tampida, inimesed viidi hullumajja, seoti voodite külge, topiti täis tablette ja ampulle ning lasti siis varsti taas vabaks. See oli, nagu raviks kopsupõletikku sinepiplaastriga − nagu polekski alkoholism haigus, vaid häire, viga, tahtejõu taunitav nõrkus.
Praeguseks on olukord juba palju parem. Jah, perearstid puiklevad (nad ei jõua kõigega tegeleda, ütlevad nad) ning haiglajuhid kõhklevad (milleks need tüübid meie haiglas?), kuid näiteks psühhiaatrid ei leia enam, et nad ei õppinud ülikoolis üheksa aastat selleks, et jotasid ravida (nagu ütles üks neist mõned aastad tagasi). Tehakse veel üks nali ja räägitakse tulevikust, ollakse pigem optimistlikud, ravi saanute arv suureneb, protsendid on head, ühiskond tasapisi teadlikum, kuid aeg surub peale. Jõutakse veel veidi lõõpida, siis minnakse laiali. Kui ma hiigeltornist alla sõitvas liftis küsin ühe ametniku käest, kas esmaspäevastel koosolekutel tehakse alati nii palju nalja, ta noogutab − see lõõgastab. „Kuid,“ lisab mõned päevad hiljem ühe teise riigiasutuse ametnik, „alkoholi puhul loob nali barjääri. Kellelgi kusagil on probleem, aga mitte meil siin. Keegi kusagil ei tule toime ja ei ole piisavalt nutikas, aga mitte meie siin.“
Too ametnik ise nii ei arva. Tema isa oli alkohoolik ja seejärel veel üks lähedane inimene. Ta teab liigagi hästi, mida tähendab, kui inimene ühel hetkel enam seda kõike ei kontrolli − ja et see ei pruugi olla tema valik. „Minu ema abiellus isaga, sest isa oli ainuke, kes tema kursusel ei joonud,“ ütleb ta. Rajati pere, soetati kodu, koliti keset uut kogukonda. Kus joodi. Mitte röögatutes kogustes bensiini, vaid tavapärane tiks õlle ja viinaga. Ühel hetkel võttis esimesed tuisutopsid ka tema isa. Ja siis järgmised. Ja nii edasi, kuni jõi ennast 42-aastaselt surnuks. Sest täpselt nagu lapsed, võivad ka Eesti täiskasvanud arvata, et tuikuval trajektooril kodu poole liikumine pole mitte probleem, vaid norm.
„Lõuna-Euroopas on teistmoodi,“ ütleb mulle üks riigiametnik. „Seal on aktsepteeritud, kui sa jood kaks klaasi veini. Aga neli klaasi on juba piiri ületamine.“ Oleme hetkeks vait ja ilmselt kuuleme mõlemad kusagil kaikuvat tumedat naeru. Neli klaasi veini on lapse piss! Liiter viina ja seapea! Jah, see on Põhjamaade norm. Mitte ainult Eesti, vaid kogu selle pimeda, kõleda ja külma vööndi norm on lakku täis, käpad maha, kärss likku, täiega tongi, lõpuni tahma, pilt tasku, juua end täis maani ja silmini. Sest muidu ei ole elul mõtet.
„See on tõesti nii.“ Alkohooliku tütar vaatab mulle üle laua otsa. Ma olen talle tutvustanud äsja kuuldud uuringut ning ta teab, sest on elanud Vahemere ääres. „Pidutsesime seal sageli kella viieni,“ ütleb ta, „aga jõime kogu selle aja jooksul ainult mõned klaasid veini.“ Ta kasvas üles peres, kus ema alkoholism algas kollektiivide pidudest − ja seal ei olnud kunagi normiks klaasike veini. Pole ka praegu. „Ma proovin hetkel teha alkoholivaba veebruari,“ ütleb üks teine inimene, „aga see on väga raske.“ Sest väga raske on Eestis selgitada, miks sa ei joo. Jah, muidugi on iga õllepudeli avamine, iga plumps, mis kostub, kui rusikaga tugevalt vastu viinapudeli põhja lüüa (seda kirjutades käivad mul korraks neelud), iga inimese vaba tahe ning iseenese valik. Ent kui vaba see valik ikkagi on? Sest mitte ükski alkohoolik, kellest ma kuulen, ei joonud üksinda. Tema köögilaua ümber olid sõbrad. Elukaaslased. Kolleegid. Seltskond. Ja selle laua taga istus ka üks laiem ning hoomamatum ring tavasid ja norme, mis kujundavad ning legaliseerivad meie igapäevast käitumist ning mis ütlesid kogu pundile: te pole alkohoolikud, te lihtsalt joote. Õlu ei ole alkohol. Mis see pudel viina mehele teeb! Kõik on ju kontrolli all, sest kõrisõlm püsib taktis. Jah, meie komberuum on läbi imbunud täisjoomise normist ja mittejoomise kummalisusest. Juba seitsmeaastastele valame välja lastešampust – kõrgele tõstkem klaasid, mudilased, ja õppigem varakult ära, kuidas kõlab see taevalik heli, kui üks pokaal põkkub teisega! Sest see ongi elu Eesti moodi! Mudilased! Terviseks!

Levila ''Alkoholi lapsed'' Joonas Sildre illustratsioon kodu

Üks tüdruk oli kuuene, kui ta arvas, et nii ema joomine kui ka vägivald on normaalne. „Ma teadsin, et mu vanaema ja tädi, tegelikult terve suguvõsa teavad, mis minu kodus toimub,“ ütleb ta, „ja kuna nad midagi ette ei võtnud, siis ma arvasin, et ilmselt on see normaalne, nii on igal pool, kõikides kodudes.“ Kõik intervjueeritud raputavad pead, kui küsin, kas mitte keegi ei teadnud. Ei. Alati keegi teab. Perekond. Suguvõsa. Kolleegid. Õpetajad koolis. Vahel isegi terve väike asula. Aga vaikimise müür on kõrge ning on lootusetu, et väike laps suudaks selle ületamiseks isegi pisikese sammu teha − eriti kui ta neid samme ei oskagi teha, sest iga tähtsa täiskasvanu kõrvalevaatamine ütleb lapsele, et see kõik on normaalne.
„Aga mida teised oleksidki saanud teha?“ küsib mult üks mees ja vaatab otse silma. Pidada noomiva ja õpetliku ivaga vestluse tema vanematega? Kaevata kuhugi? Kuid milleks? Tolle mehe ema elas alevis, jõi kõigi silme all, alevis peeti teda vist isegi litsiks. Kõik teadsid, et tal on kodus väike poeg ja tütar, aga alev reageeris vaid korra – siis, kui üks päev ilmus poisikese ukse taha vihane õpetaja, kiskus ema ootava lapse kättpidi kodust välja ning tiris ta garaažide juurde, et ta aitaks ema otsida. Küsimus ei olnud aga ema kadumises – õpetaja oli maruvihane, sest tema arvates keppis poisi ema parajasti tema mehega. Korraks oli tärganud alevi moraalne kompass, hetkeks tuksus asula südametunnistus, viivuks rebestas õhku kogukonna õiglustunne − kuid kedagi ei huvitanud väikese lapse heaolu. Alevirahval oli poissi vaja ainult selleks, et süüdistada teda mitte vaid ema joomises (sest ta süüdistas selles ennast), vaid ka kogukonna alussamba abielukriisis.
„Mitukümmend aastat hiljem kuulsin, et teiste perede lapsevanemad olid soovitanud oma lastel minuga mitte suhelda, sest minu isa jõi,“ ütleb üks naine. See oli kogukonna reaktsioon. Tema ainukeseks lohutuseks olid klassijuhataja (teised õpetajad põlgasid teda) suured tissid, talle meeldis ennast nende pehmete inimpatjade vastu suruda, sest „siis oli mul tunne, et mul on kaitse olemas“. Üks mees mäletab, kuidas ta ei tulnud vahel enam toime lakku täis ema solvangute ja rünnakutega ning kodust mõneks tunniks lahkus. Hiljem, kui oli kodus tagasi, helistasid sugulased – kuid nad ei olnud mures, vaid vihased ja süüdistasid teda ema hülgamises. Nad astusid vahele. Alkohooliku kaitseks. (Ja õigustavad teda tänaseni.)
„Me oleksime pidanud rohkem sekkuma,“ ütleb ühel hilisõhtul ühe alkohooliku õde, „aga me lihtsalt ei osanud näha.“ Ta mõtleb selle peale sageli, süüdistab ennast, et tema vanem vend pelgalt õllede peal tiksudes jõudis punkti, kus ta kaotas perekonna, korteri, töö ja lõpuks ka elu ühes põlema lahvatanud soojakus, kuhu oli purjuspäi viimast und magama läinud. Üks naine räägib oma emast, kes luges õhtuti oma lastele, valmistas iga päev midagi head ja tegi vahel isegi nukuteatrit, ent kui tema mees ühel hetkel jooma hakkas, sulgus oma tuppa ning lebas järgmised kümme aastat tahtetult voodis. Ta ei suutnud sealt tõusta ning oma lapsi hommikul äratada, rääkimata mehe takistamisest, kes ei lasknud väikesel tütrel magama minna, vaid sundis koos tema joodiksõpradega hilisõhtuni kaarte taguma.
Nii loetuna tundub ju kõik ilmselge – sekku! räägi! kisu ta välja sellest alkoholipõrgust! –, kuid kui asjad lähevad libamisi, vaikselt, kui probleem pole ainult alkohol, vaid ka sassis peresuhted või ühiskondlikud olud ning kui peaaegu terve väike Läänemaa asula joob, siis kuidas tunda selles puntras ära, et just väike koonusekujuline õllepudel võiks peamine süüdlane olla? Kuidas panna sellele näpp peale ning teha midagi? Ja mida? Mida teha lastega? Lapsi ei võeta sellistest peredest ära, ütlevad mulle sotsiaaltöötajad. Kui küsin toonaste laste käest, kas nad oleks tahtnud, et neid oleks ära võetud, hakkavad nad kõik pead raputama. Mitte mingil juhul! Võib-olla on see ka üks põhjus, miks lapsed ei taha kunagi kellelegi rääkida − nad kardavad ilma jääda oma lämisevast ja hooletust, ükskõiksest ja ärakaduvast emast või isast, oma kallist.

Levila ''Alkoholi lapsed'' Joonas Sildre illustratsioon tüdruk aknal

Üks tüdruk hakkas kuueaastaselt istuma õhtuti oma neljanda korruse aknalaual ning vaatama õue hiiglaslike betoonkolosside vahele. „Ma palusin, et keegi tuleks nende vahelt mulle appi,“ ütleb ta. „Ja ma uskusin, et keegi tulebki.“ Ta lootis seda igal õhtul, nädal nädala järel, kuu kuu järel. Ikka ja jälle ronis ta aknalauale, keris oma väikesed jalad enda alla, vaatas pimedusse mattunud õue ja lootis, lootis, lootis. Läks mööda aasta, siis teinegi, lõpuks juba viis aastat aknalaual, ja alles siis sai ta lõplikult aru − kedagi ei tule. Sa oled üksinda. Kui ma küsin, kas see oli ka hetk, kus ta enam üldse ei lootnud, raputab ta pead. Väike lootus, et keegi tuleb appi, võbeles endiselt nagu armetu vabisev leegike kusagil sügava halli tuhamassi all. „Lapsed võivad uskumatult palju andestada − ja uskumatult palju loota,“ ütleb üks teine inimene. Ei, ta ei lootnud enam sugulaste peale, kes teadsid, aga ei teinud midagi. Mitte enam tädi peale, kelle juurde ta end vahel peitis, kes aga ei astunud sammugi tema kaitseks. Mitte vanaema peale, kes vahel küll tõreles emaga, aga see oli ka kõik. Aga ta lootis oma isa peale, kes elas naabermajas. Ta ei olnud talle kunagi rääkinud, võib-olla seetõttu, et hoidagi alles viimane lootusesäde ja mõelda, et üks väljapääs on alati. Kuni ühel õhtul ta rääkis. Ta oli siis juba 16, lakku täis ema hakkas järjekordselt tema käest raha välja pressima, tal viskas üle, kõndis isa juurde ja rääkis kõik ära. Kõik. „Ma mäletan siiani,“ ütleb ta, „kuidas isa vaikis natuke ja ütles siis rahulikult: „Ma teadsin“.“ Vanaema oli talle ammu öelnud. Ta lihtsalt tahtis, et tütar tuleks ise rääkima. Tema isa oli oodanud kümme aastat, et väike ärapekstud tüdruk tuleks ja kõik talle ise ära kõneleks, enne ei tee ta midagi. (Ja ta ei teinud ka nüüd, sest ta ei tahtnud „teemat üles kerida“.) See oli hetk, mil mu vestluskaaslane ei lootnud enam mitte millegi peale.
Üksindust, mis laskub alkohoolikute laste ümber, on isegi raske kirjeldada. Kuidas leida sõnu, mis suudaksid edasi anda seitsmeaastaseid habraste luude ja õhinat täis hingedega väikeseid inimesi, kellel justkui on kõik olemas − tööl käivad vanemad, pehme voodi, funktsioneeriv kodu. Ja ometi pole neil midagi. Üks inimene turtsatab naerma, kui küsin, mida tema jaoks lapsepõlves „kodu“ tähendas. See ei tähendanud talle mitte midagi. Ainult tühjust. (Ta on märganud, et talle endale meeldib kolida, ikka ja jälle edasi liikuda, ning oletab, et seegi on põhjusel, et ta pole kunagi tundnud kodutunnet.) Mitmed inimesed mäletavad ainult lehkavat räpasust ja selle keskel magavat oimetut isa või ema. Nii mõnedki ei mäleta sedagi, nad on suure osa oma lapsepõlvest kustutanud ning üks inimene peab enne kohtumist oma isa guugeldama, et tuletada meelde, milline ta välja nägi.
Üks inimene ei mäleta aga peaaegu midagi, ta on kogu oma lapsepõlve suutnud ära kustutada, kuigi on alles napilt üle 30 − ent see ei tähenda, et ta istuks minu vastas kiretult. Ta voldib tund aega järjest närviliselt salvrätikut erinevateks lihtsateks geomeetrilisteks kujunditeks, tema silmadesse tungivad ikka ja jälle pisarad, ta peab keset juttu pause, sest ta ei pruugi mäletada iga üksikut juhtumit, kuid ta mäletab kõige hirmsamat − ta mäletab lootust.
„Mu vend vaatas sageli aknast välja maanteele ning rääkis, et kord tuleb tema pärisisa ja päästab ta ära,“ ütleb üks naine. „Sa ei tea, mitu kilo Nõmme sireliõisi ma olen ära söönud,“ ütleb üks teine inimene ja naeratab seda kummalist nukrat naeratust, mida ma näen paljude suul, kui nad räägivad oma lapsepõlve õudustest. Surutud naeruturtsatused, pingutatud muiged, igavesti poolikuks jäävad naeratused nagu lootusrikkad kavatsused, mis on määratud lõppema eikuhugi. See naine seisis väikese tüdrukuna sageli kevadeti sirelipõõsaste ees, otsis viie või kuue kroonlehega õisi ning neid märgates rebis läbematult põõsa küljest lahti, toppis suhu, sulges silmad ning oma väikeste hammastega sireliõit puruks närides soovis iga kord ainult ühte: et isa lõpetaks joomise. Ta ei lõpetanud. Üks inimene tegi läbi kümme aastat kestnud põrgu, mis oli täidetud mitte ühiste kalalkäikude ja õhtuste lauamängudega, vaid ilase ja verise isa vaatamise, häbenemise ning põlgamisega. Kui ta oli 12, pidi ta hakkama isale politseid kutsuma, sest löögid kirvega (või mutrivõtmega, või kangiga, või millegi muuga) vastu ust tekitasid väikeses poisis hirmu, mida kõigil meil − „normaalsetel“, nagu mõned alkohoolikute lapsed veidi nukralt ütlevad − on pealtnäha kerge mõista. Surmahirm on ju kõigile meile tuttav, kuid proovige ennast panna varateismelise pähe ja hinge ning kujutleda, mis tunne see võiks olla, kui teispool ust on sinu alkoholist hullunud isa, kes kirvega raiub ust ja tahab kätte saada midagi või kedagi, mida tegelikult olemas ei ole. Me ei suuda seda kujutleda. Kuid veel raskem on meil, normaalsetel, ette kujutada selle poisi lootust. Sest pärast kümme aastat kestnud katastroofi, mis oli täidetud koduaias laaberdavate ja tikripõõsastele soristavate vägivaldsete joodikute või peadpidi kempsupoti katki kukkunud isa turgutamisega, lootis see poiss endiselt, et kõik võib veel ehk hästi minna. Isegi hetkel, kui nende kuuri ei olnud enam võimalik küttepuid panna, sest see oli täidetud tühjade odekolonnipudelite rinnakõrguse kuhjaga, lootis ta, et ehk see lõpeb. „See oli ebaratsionaalne usk imesse,“ ütleb ta rahulikult − imesse, mis ei juhtunud kunagi.
Säärane altveetud lootus küpsetas ka kõiki teisi lapsi. Ikka ja jälle kuulsid mõned neist isa või ema (või mõlema) katteta lubadusi, hakkasid taas uskuma, jälle pingutas midagi nende hinges ennast elule ja hakkas unistama, ettevaatamatult unelema koristatud toast või sellest, et isa võtab sülle ja küsib, kuidas matemaatikas läks − kuni ühel koolipäeval tuppa astudes lõi vastu juba tuttav hais, toast kostis juba tuttavat mörinat ja nende vaevaga ehitatud õhuloss hetkega kildudeks varises. Kuni järgmise korrani. Ja siis veel järgmise korrani. Ja siis veel. Nad ei lakanud lootmast, mitte kunagi, ning paljud neist kandsid lootust edasi isegi täiskasvanuna − ning kui ma küsin, mis oli selle lootmise põhjuseks, vaatavad nad mulle arusaamatult otsa. Sest nad armastasid oma vanemaid. Nende jaoks ei olnud maailmas kallimaid, kui konjaki järele lehkav ning suust ilgusi välja ajav, oma kuse sees elutoa põrandal magav ja nende sünnipäeva ära unustanud ema või isa. „Minu ema jättis mind vahel nädalateks vanaema juurde,“ ütleb üks naisterahvas. Lihtsalt viis vanaema juurde, unustas, ja läks kuhugi mujale, ilmselt mitmenädalast pealevõtukat otsima. See oli tavaline rituaal, mida lapsed olid proovinud vahel takistada, klammerdudes ühiselt ema jalgade külge ning karjudes, ulgudes ning paludes, et ema seekord ei läheks – kuid ta läks ikka, ähvardades end rõdult alla heita, kui lapsed teda lahti ei lase. Kui ma küsin, kas ta meenutaks artiklile positiivsema noodi andmiseks mõnda õnnelikku hetke emaga, mõtleb ta hetke ja ütleb siis õlgu kehitades, et ei mäleta ühtegi. Ja sellest kõigest hoolimata jooksis too tüdruk vanaema juurde unustatuna iga päev bussile vastu, lootes, ehk tuleb täna ema − ja ehk saab ta tema jalgade külge klammerduda, suruda oma näo ema reite vastu ja nuusutada ema lõhna, mis sisaldab võib-olla küll natuke viina ja džinni, kuid mis sellest. Ta on ikkagi ema. Tema ema.

„Näiliselt oli meil ju ideaalne perekond.“

Kui ma seda lugu alustasin, oli mul ainult kaks inimest, kellega alkoholismist rääkida, kuid kuu aega hiljem oli selge, et inimeste leidmine on selle loo juures kõige väiksem pingutus − sest neid on kõikjal. Vahel piisab juhusest. Kohvikus kohatud sõber ütleb, et tema tüdruksõbra isa oli alkohoolik. Vana tuttavat kohates lausub ta rahulikult, et temal oli ema. Ühel kenal talvepäeval tehtud juhuslik töökõne lõpeb kolme nimega, kelle vanemad olid alkohoolikud (ja kes kõik jõid ennast surnuks). Üks inimene ütleb, et tema klassi 16st lapsest olid kained vanemad täpselt kolmel. Ent enamasti juhatab üks inimene mind järgmise juurde, ja tema omakorda järgmise, ja nii edasi ja nii edasi, kuni ma saan aru, et meie kena ühiskonna alla, kõigi nende aktsiisivaidluste, statistikanumbrite, viinareklaamide ja kõige muu alla on pununud oma väikese hapra võrgustiku alkohoolikute täiskasvanud lapsed, kus hoitakse ja mõistetakse üksteist paremini kui keegi teine. Nad tunnevad teineteist, hoiavad kokku, toetavad. „Minu sugulased olid ainult teadlikud,“ ütleb üks mees, „aga teised minusugused mõistavad.“ Üks tüdruk hakkas juba kooli ajal ringi käima koos kahe endast vanema poisiga, kelle isad olid samuti joodikud. „Me kõndisime õhtuti tundide kaupa alevi vahel ja me kõik teadsime, miks me koju ei lähe.“ Poisid andsid talle lugeda Balzaci ja Zolad, neid suuri realiste, kes suutsid elu kujutada tema vaheduses − kuid anda ka lootust. Need lapsed hoidsid kokku ja teevad seda siiani. See tüdruk ise kaitses alati üht oma klassivenda, kel oli alkohoolikust ema: „Mul oli tema suhtes kohe empaatia.“ Palju raskem on paluda neil rääkida minuga, sest sageli pole nad kunagi varem sellest minusugusele privilegeeritud kainest perekonnast pärit inimesele kõnelenud. Paljud ei suuda või ei taha sellest rääkida isegi vendade ja õdedega, kes samad õudused läbi tegid − ja nii nad vaikivad, nad kõik vaikivad.
„Enam ei ole sellest kõigest nii valus rääkida,“ ütleb üks inimene (paari aasta pärast tähistab ta oma 50. sünnipäeva). Üks inimene saab varsti 40, ta räägib oma lapsepõlvekogemustest pikalt ja lahtiselt, kuid mida aeg edasi, seda tõsisemaks ta muutub. Siis hakkab ta korraks nutma. Ja siis veel kord. Meie vestluse lõppedes ütleb ta, et see oli esimene kord, kui ta sellest kõigest kellelegi niivõrd pikalt rääkis. 30 aastat hiljem. 30 aastat liiga hilja. Sest varem lihtsalt polnud kellegagi rääkida. Ta suudab lapsepõlvest rääkida ainult siis, kui ta ennast klouniks muudab ning nalja heidab, vaadates rõõmsalt veinipokaali tagant sõprade naervaid (kuid mõnel juhul ka veidi kaameid) nägusid, ent klõnksatus, mida tema kõrisõlm veini neelates teeb, on kõike muud kui naerev. Sest ka see naer tuletab talle natuke meelde aegu, mil nad koos õe ja vennaga olid üle asula tuntud naljaninad, lõbusad klounid, kes sageli pakkusid kodumaja nurga juures pingil istuvatele sõpradele üle mõistuse vaimukaid nalju − mida sügavam oli täisjoonud isa uni siinsamas majas, seda valjem oli nende naer. Nüüd ta enam õe ja vennaga ei suhtle. Ei, mitte seetõttu, et midagi oleks nende vahel halvasti. Lihtsalt ainuüksi nende nägemine tuletab meelde „kogu pasa“, iga õe telefonikõne, kus ta lobiseb kergelt oma lastest, kannab ometi kaasas ka seda tumedat märki minevikust, millest neist keegi pole lahti saanud − ega saagi.
Kõik need lapsed vaikisid algusest peale. Kui küsin, kas nad otsisid abi koolist või sõprade käest, raputavad nad pead (üks inimene hakkab isegi kätega vehkima). Mitte midagi sellist! Häbi oli sedavõrd suur ja painav, et toonased lapsed ei otsinud abi, ei rääkinud kellelegi, peitsid ja varjasid. Üks tüdruk kutsus õues jalutades külla paar sõpra, kuid korterisse jõudes pidi esimese asjana otsima teki ning sellega hämaras elutoas lebava purjus isa kinni katma, et seejärel sõbrad kärmelt väikesest tekialusest haisvast mügarikust mööda oma tuppa juhatada. „Näiliselt oli meil ju ideaalne perekond,“ ütleb ta ja lisab siis: „Mul oli piinlik.“ Me võime jagada väikestele lastele laiali voldikuid, tutvustada neile erinevaid telefoninumbreid, me võime neile isegi silma vaadata ja küsida, kas sul on kõik hästi – ning ta paneb käed oma pisikestele põlvedele, vaatab suurte tumedate silmadega põrandalaudu ning noogutab tummalt ja kiiresti. Ta ei maini meile kordagi, kuidas tema ema teda kodus peksab, kuidas isa magab oma sita sees, kuidas süüa ei tee keegi ja elektripliidil töötab vaid üks auk, sest parandada ei viitsi enam keegi midagi, kuidas vannitoas seinad hallitavad, kuidas keegi ei õpeta, ei hoolitse ega ärata isegi hommikul üles. Ta ei räägi, kuidas isa on tähtis ametnik, kuid lähedalt tema särke nuusutades on tunda okse mõrkjat maitset, kuidas kraanikauss on umbes, nii et sealt ei lähe alla isegi pruunikas konjak, kui see tulvab välja tagurpidi keeratud pudelist, mida lapse enda väikesed käed hoiavad, et vähemalt täna õhtul lükata natukenegi edasi hetke, mil isa või ema või mõlemad hakkavad haisema seda võõrast haisu, mis tõotab taas kõige turvalise, stabiilse ning ilusa kildudeks purunemist − seda kõike see väike laps oma pisikesi põlvi hoides meile ei ütle.
Mõned neist leidsid endale asenduspered. „Ma läksin iga päev pärast kooli nende juurde, ma õppisin seal, nad andsid mulle süüa ja varsti oli mul seal isegi oma tass ning magamisriided,“ kirjeldab üks naisterahvas. Napid tunnid pärast kooli ja enne paratamatut hilisõhtust minekut ühte korterisse ema ja isaga tundis see tüdruk, et tal on olemas midagi kodusarnast. „Ma õppisin küla pealt, kuidas pereelu käib,“ ütleb ta.

Levila ''Alkoholi lapsed'' Joonas Sildre illustratsioon lehm

Üks tüdrukuke säärast peret külast ei leidnud, vastupidi, kõik mõnitasid teda, sest „sul on ema ju jota“, keegi ei tahtnud sellist. Õnneks olid tal aga laudas siga ja lehm, kelle eest ta hoolitses (ema oli selleks liiga purjus). Ikka ja jälle läks ta nende loomade juurde ning pärast asjalikke toimetusi hakkas nendega rääkima. Maast ja ilmast. Elust ja olust. Niisama. „Ma sain oma suhtevajaduse laudast kätte,“ ütleb ta nüüd. Jah. Lehm asendas selle lapse jaoks ema. Ent enamikul ei olnud sellistki õnne. Nad olid täiesti üksi.

Kui astun Häirekeskuse suurde saali, on mul tunne, nagu oleksin sisenenud filmi. Kõrgete lagedega tuba on täidetud kümnete töölaudadega, nende taga istuvad kõrvaklappide ja mikrofonidega inimesed, igaühel ees neli kuvarit, ning veel kümned ekraanid on seintel, mis näitavad meie riigi seisu läbi väikese läätsega turvakaamerate pilgu. „Meil on tööd tõesti palju,“ ütleb mulle üks päästekorraldaja. Ta on töötanud kõnede vastuvõtjana 13 aastat ning selle ajaga ei ole paanikas, hirmul või mures helistavate inimeste arv mitte kahanenud, vaid see on kasvanud. Kordades. „Kui ma alustasin, võisin ma vastu võtta ühe kõne tunnis ning kui vahetuse lõpuks oli juhtunud mõni kõrgeima häirega väljakutse, oli see sündmus,“ ütleb ta. Nüüd ei pea ta enam kõnesid tundide kaupa ootama. Ma istun seal kahel suvalisel õhtul, kokku võib-olla neli tundi, ja selle aja jooksul tuleb sisse mitte kümneid, vaid sadu kõnesid. „Midagi on väga katki, aga ma ei tea, mis see on,“ ütleb ta. Miski laguneb meeletu kiirusega, ühiskond on järjest jõukam ja kombekam, kuid üha suuremate haavadega − ja ma ei julge seda nimetada juhuseks, et peaaegu pooled kõigist väljakutsetest neil kahel õhtul on seotud alkoholiga.
Albus on kaks purjus inimest autoga mööda asulat rallimas. Kalamajas peksab purjus mees käte ja jalgadega naist. Kristiines on keskealine mees joonud kolm nädalat ning ähvardab enesetapuga. Nõmmel lebab tänaval mees, kes on end nii täis lakkunud, et ei suuda vastata ühelegi kiirabi küsimusele. Mees, kellel kohus on keelanud joomise, on sedavõrd täis, et loobib noaga oma naist (kes on samuti purjus). Purjus naine viskab aknast välja purjus mehe võtmed, mees peksab. Purjus mees magab lumes, purjus naine kakerdab alevikus, joobes mehed lamavad õues ja mõmisevad, valjud päevi kestvad peod Haabneemes ja Meremäel, ühel säärastest pidudest lüüakse Räpinas metallkangiga mehel pea puruks. Kuulen kõnet, kus ema kutsub kiirabi oma täiskasvanud pojale, kes on „rohkelt“ viina joonud ja kukkus peaga vastu seina, ja kuulen, kuidas helistab mees, kes on nii purjus, et ei suuda seletada oma mure olemust, kuni taustal hakkab lakku täis naishääl karjuma, et kõik on väga hästi − siis viskab mees toru ära. Korduvalt on purjus mehed trepimademetel ja peksavad vastu uksi, et saada sisse korteritesse, mis kunagi olid nende kodud. Inimesi, kes on nii purjus, et neid peetakse surnuks, leitakse neil kahel õhtul bussidest, trepikodadest, sisehoovidest ja parkidest. Purjus juhid vänderdavad maanteedel, külateedel, linnatänavatel ja eksinuna suurtel põldudel. Täis peaga kakeldakse baarides ja nende ees, trepikodades, tänavatel ning korterites, kus pekstakse isa selle eest, et ta puud ära lõhkus, ämma ja äia selle eest, et nad kained on, ja naist selle eest, et ta pudeli ära võttis. Ennast on juba kella üheksaks õhtul oimetuks joonud mehed ja naised, noorukid ja pensionärid, inimesed külades, alevites ja Tallinna kesklinnas (üks väljakutse tuleb vanalinna luksuskorterisse, pensionieale lähenev naine on viiendat päeva tsüklis). Magatakse õues, hoovis ja üks mees magab Pirita teel oma autos, ta on jaksanud juhtida seda Viimsist linna poole, kuni ei pidanud enam vastu, peatas auto ja vajus poolenisti sellest välja, peatades liikluse. Purjus inimesed karjuvad poolalasti spordikooli juures või lähevad kallale kolleegidele või ähvardavad endal veenid läbi lõigata. Ja siis helistatakse Tallinna lähedalt, seal on korteris lakku täis mees, kes märatseb − ja tema juures on neli väikest last. Elamurajoonis viskab purjus mees naise telefoni õue ja lööb teda näkku, kuni naise silmast hakkab verd tulema − peres on lapsed. Mees on kolm nädalat joonud, ta on deliiriumis, ja purjus ning agressiivsed on ka tema perekonnaliikmed, kes ründavad kohale tulnud kiirabiarste − ja kogu selle märatseva kamba tagant vaatab saabunud arste kolmeaastane laps. Kalamajas karjuvad teineteise peale purjus naine ja purjus mees − nende vahel seisab lapsekäru imikuga. Kristiines on korterisse sisse murdnud lahutatud abikaasa, ta on sedavõrd purjus, et on end täis kusnud ega suuda jalgu alla võtta − seda vaatavad pealt tema nelja- ja kuueaastane laps. Väikeses külakeses Kesk-Eestis on mees ja naine mõlemad end uimaseks joonud, õnneks on nende viis alaealist last kodust jalga lasknud, kuid nii emal kui ka isal puudub vähimgi aim, kus nende mudilased selles mustavas pimeduses võiksid olla. Kell on sel hetkel jõudnud veidikene üle südaöö, palgad ja pensionid maksti mõned tunnid tagasi välja ning talve esimese lume asemel levib üle meie armsa kodumaa tuhandete haigete inimeste suust tulev õhuke viinalõhnaline kirme.

Levila ''Alkoholi lapsed'' Joonas Sildre illustratsioon suured pudelid

Iga häirekeskuse töötaja mäletab mõnd kõnet, mille on teinud lapsed. Nad on peitnud ennast voodite või laudade alla, valivad seal numbri ning kirjeldavad enamasti purjus vanemate kaklust. Seda pole vaja isegi alati kirjeldada, karjumine ja löögid on nii kõvad, et neid kuuleb päästekorraldaja ka ise, ilma kümneaastase lapse vahendamiseta. Kell on nende kõnede ajal tavaliselt juba palju, helistava lapse klassivennad magavad juba ammu oma pehmetes voodites ning klassiõed näevad unes eelmise päeva sünnipäevakingitusi – aga tema on surunud end vastu põrandat ja on nii hirmul, et ei suuda tavaliselt isegi oma aadressi öelda. Ja kuigi need kõned jäävad ilmselt elu lõpuni meelde, on lastega rääkimine kergem kui alkohoolikutega. „Last on võimalik maha rahustada ning ta annab vastuseid,“ ütleb üks kogenud häirekeskuse töötaja, „aga alkohoolik on alati täiesti ebaadekvaatne.“ Jah. Kriisiolukorras saad sa loota mitte end kurguni täis imenud täiskasvanu, vaid väikese vabiseva kaheksa-aastase peale.

Tunded, mida tuntakse, ei ole mitmekesised. Häbi ja viha mainivad kõik. Muidugi mahub sinna vahele veel varjundeid. Üks inimene tundis end süüdi, tema arvates pidigi tema elu olema selline, ta ei näinud, et tema jaoks võiks varuks olla mingisugune teistsugune elu. Ta oli 15, kui leidis suvilast jahipüssi ning pikemalt mõtlemata asetas selle toru suhu − ja vajutas päästikut. See oli käinud kergelt. Ta ei suutnud enam elada. Alkohoolikust ema peksis ja mõnitas, kasuisa mõmises nurgas, suguvõsa vaikis, kuigi kõik käisid kenasti tööl, pidasid viisakaid kokkutulekuid ning arutasid mõnusaid tulevikuplaane. Ta arvas, et muud elu polegi, sest muud elu pole ta ära teeninud. Kui päästik plõksatas, aga lasku ei tulnud, sehkendas ta mõnda aega kaitseriivi kallal, ta tahtis seda maha saada, aga ei osanud − ja ta jäi elama. Mitte et ta oleks tahtnud. Lihtsalt nii läks. Juhtus. Mitte iseenda või ema tahtel. Jahipüssi tahtel.
Mõned mäletavad hirmu. Ei, mitte enda pärast − oma tahmas vanemate pärast. Ma ei ole kindel, et see on vaprus, sest vaprad on need, kes teevad midagi, mida neilt ei oodata. Nende laste jaoks oli isa järelt tema rooja koristamine või ema töökohta helistamine ning vabandamine, et „ema on täna haige ja tulla ei saa“, normaalne elu osa. Ja sama tavaline oli nende hirm oma isa ja ema pärast. Kuigi vanematel võis lastest olla ammu ükskõik, lükates neid baarikapi poole tüürides käega rehmates eemale, siis lastel ei ole kunagi ükskõik. Üks väike poiss istus vahel terve öö lakku täis ema voodi kõrval ja kuulas, kas ta ikka hingab. Ja ükski hingetõmme ei kõlanud tema kõrvale rahustavalt, sest ta ei teadnud kunagi, kas järgmine ikka tuleb. Ühe tüdruku purjus ema lasi selle eest, et auto oli tüdruku pallist üle sõitnud, tal tund aega esikus seista ja karistuseks nutta, ja see oli kerge karistus, sest löögid vastu pead, selga ja näkku, löögid käe, vitsa ja rihmaga olid palju tavalisemad − kuid tüdruk ei rääkinud sellest kõigest kunagi neist lahus elavale isale, kuna „ma tahtsin ema kaitsta“. Sest mõni neist lastest arvas, et kogu asjas pole süüdi mitte isa või ema, vaid tema. „Ma arvasin, et mina olen see, kelle pärast ta pole kodus,“ ütleb üks mees vaikselt. Ta ei suutnud leida ühtegi muud põhjendust müsteeriumile, miks ema astub uksest välja ja on päevi ning nädalaid kusagil mujal. Tema, üheksa-aastane, on midagi katastroofiliselt valesti teinud. Kuid mida?
Häbi on neist ühel või teisel hetkel tundnud kõik. Ühe tüdruku isa jäi alati magama avalikes kohtades ning oma sõpradega ringi liikudes valis tütar hinge kinni hoides marsruute, mis viiksid mööda paikadest, kus tema isa võiks õllesegust ila trepiastmetele nõristada. Peaaegu keegi neist ei kutsunud terve lapsepõlve endale sõpru külla. Päevade, kuude ja aastate kaupa leiti vabandusi, miks nende semud ei tohtinud kunagi üle ukseläve tulla. Üks naine mäletab, kuidas kass tagatrepil tema lakku täis isa peale kuses. Üks isa rääkis kunagi oma tütrele kolmest musketärist ning laulis talle „Meil tuuled sõnumeid toovad“, kuid jõi ennast tasapisi punkti, kus ta kuses oma voodisse nii regulaarselt, et voodi keskele mädanes hiigelsuur auk. Üks isa ei suutnud mingil hetkel enam öösiti kempsu minna ja urineeris voodi kõrvale ritta pandud keraamilistesse ilupudelitesse. Üks isa ei vajanud kassi abi, ta sittus ennast ise pidevalt elutoa põrandal täis (oksendada ta enam ei suutnud). Üks mees ütleb, et paljudel on nii häbi, et nad võtavad seda enda probleemina. „Mul tekkis väga tugev häbitunne hoopis enese pärast, justkui oleksin mina see inimene, kes seda kõike teeb,“ ütleb üks naine − ja kordavad järele paljud. Jah. Väikesed lapsed, kellelt on võetud lähedus, usaldus ja kindlus ning jäetud ainult hirm, mida nad tunnevad kellegi teise pärast, ja häbi, mida nad kogu seda hüljatust vaadates tunnevad enda pärast, ikka ja jälle iseenda pärast.

Ja siis on viha. Üks naine peaaegu väriseb, kui ta 20 aastat hiljem oma emast räägib. „Ma ei taha teda vihata,“ kordab ta pidevalt ja pühib pisaraid. „Aga ma ei suuda teisiti.“ Seda ütlevad veel mõned. „Viha on kohutavalt palju,“ lausub telefonitorusse meesterahvas, kelle lapsepõlv oli täidetud pideva ohuga, et ema hakkab teda mõnitama, kasutades poja vastu saladusi, mida viimane ettevaatamatult emale usaldanud oli. „Aga viha on pime tunne ja ma ei taha pimedusse.“ Üks mees tundis aastaid pidetust, kurbust, saamatust, hirmu ja lootust, kuid viimastel aastatel on selle asendanud viha. „Ma vihkan oma ema,“ ütleb ta, „ja ma vihkan kõiki tema sõbrannasid, kellega ta koos jõi.“ Mõni teine tundis viha juba lapsena. „Ma hakkasin oma isa vihkama kogu südamest,“ ütleb üks. Tema isa oli talle rääkinud teatrist ja filmidest, imetles Eve Kivi ja joonistas tütrele meisterlikke pilte ning luges talle ikka ja jälle ette „Roostevaba mõõka“, kuid siis tiksus tasapisi (sest alati käib see tasapisi) seisundisse, kus tema tütar ei suutnud teismelisena öelda enam „isa“ – see sõna ei tulnud kunagi üle tema huulte, ta ei tahtnud, see oli vastik, sobimatu, tal ei olnud isa.
Ühe tüdruku isa andis talle sünnipäevaks natuke raha ja lubas sõbrad külla kutsuda. Kui tüdruk oli asula läbi käinud ning krõpsupakid käes koos sõpradega õhinal kodu poole tagasi tõttas, kangestus ta mõned meetrid enne maja. Püstaku ees lebas tema isa, kunagine klassi kõige helgem pea. Ta magas. Ta oli ennast vahepealse ajaga täiesti purju joonud ning norises, viinalehk ümber rammestunud keha. „Mul kukkusid krõpsupakid maha,“ mäletab tüdruk siiani, „ma tormasin tema juurde ja ma tõmbasin trepikoja ukse lahti, nii et see vastu tema pead käis.“ Ja siis tegi ta seda veel. Ja siis veel. Ja siis veel. See varateismeline tütarlaps peksis oma isa viinaga täidetud pead, mis kunagi oli olnud sedavõrd helge, nii kaua uksega, kuni isal hakkas peast verd voolama. Ta tahtis oma isa tappa. Seda kõike oli juba ammu liiga palju.

Ja siis on armastus.

„Siis koputas kord uksele, kui haige pisitütar kodus oli ja igavuse peletamiseks raadiot kuulas, astus sisse, võttis raadio seinast ning müüs selle õues suvalistele inimestele.“

„Ühel hetkel hakkasin teesklema, et mul on epilepsia,“ ütleb üks naine. Ikka ja jälle viskus ta lapsena nende Nõmme maitsekas kodus põrandale ning tõmbles oma käte ja jalgadega, nii et need käisid vastu mööblit, ja võimalik, et ta suutis isegi natuke sülge keelega oma suunurka lükata. Ta ei mäleta, kuidas tal tuli idee olla just langetõbine, kuid ta teab täpselt, miks ta seda tegi. „Ma tahtsin, et mu vanemad märkaksid mind.“ Aga nad ei märganud. Nad jätkasid tülitsemist, üks purjus ja teine raevus. (Üks teine tüdruk õppis väiksena ise noa ja kahvliga sööma, et tähelepanu saada − ta ei saanud.)
„Umbes viieaastasena oli mul mingi aeg periood, kus ma enne magamajäämist nutsin, et keegi ei armasta mind ja ma tahaksin parem ära surra,“ kirjutab ühel õhtul mu tuttav. „Mäletan, et õhtuti oli mu ema voodi kõrval ja luges minuga koos inimesi, kes mind armastavad.“ Ema alustas iseendaga, siis tuli tüdrukukese vend, siis vanaema ja vanaisa, siis tädi, ja nii edasi ja nii edasi − see nimekiri oli pikk, tüdruk rahunes, ta sai teada igal õhtul, et neid, kes teda armastavad, on tõesti palju. Välja arvatud üks nimi. Tema ema ei lugenud kunagi ette isa nime. Sest tema isa asemel käis isadepäeva kontsertidel vanaisa. Tema isa ajas muid asju. Tema isa jõi garaažis õlut. Kui tal rahad otsa said, müüs ta salaja maha pere mereäärse suvetalu. Siis koputas kord uksele, kui haige pisitütar kodus oli ja igavuse peletamiseks raadiot kuulas, astus sisse, võttis raadio seinast ning müüs selle õues suvalistele inimestele. „Ma palusin, et ta raadio ikkagi mulle jätaks,“ ütleb tütar − aga viis krooni õlleraha kaalus selle üle. Ja lõpuks võttis isa salaja ära tütre lemmiknuku, suurte kuldsete lokkidega nukukese, ning parseldas sellegi küla peal maha ainult selle nimel, et kõrisõlm saaks teha oma igapäevase klõnksu. (Üks mees müüs selle nimel salaja maha oma ämma korteri, teine oma naise riided, kolmas pere ainsa sissetuleku, viie lehma lüpsist saadud piimaraha, aga sellest ei piisanud, kord võttis ta salaja tütre punase kaane ja indiaanlase pildiga kohvipurgi, raputas sealt välja kõik lapse säästud ning läks ostis selle raha eest endale õlut.)
Suurem osa on sellest kõigest hoolimata kindlad, et nende isa või ema tegelikult neid armastas. „Ta lihtsalt ei osanud elada,“ ütleb üks naine oma ema kohta. Teise naise isa sõimas oma peret hoorakarjaks ning käristas meelsasti viina kõigile soovijatele, kuid ei raatsinud osta oma tütrele uusi saapaid, nii et viimane pidi käima kolm aastat varbad liiga kitsaste saabaste sees krõnksus. Aga ta kolis teismelisena ikkagi isa juurde, sest isal ahi küdes ning praekartul särises (ta oli hakanud põlgama depressioonis ema ja tema ümber valitsevat segadust). Ühe alkohooliku endine elukaaslane on veendunud, et tema mees armastab oma lapsi siiralt, tugevalt ja peaaegu piiritult, kuid ta pole suutnud siiani joomist lõpetada, sest „aine on nii palju tugevam“. Paljud alkohoolikud saavad suurepäraselt aru, milliseid kannatusi nad põhjustavad, nad ei eita midagi ning üle nende nõrgub kahetsuste ja süütunde tume vedelik, kuid nad ei näe lootust, nad ei usu ravisse või ei oskagi seda küsida. Üks tüdruk hoolitses teismelisena alkohoolikust isa eest, nad elasid kahekesi ja tema kohustuste hulka kuulus ka pesu pesemine, kuid purjus peaga kippus isa ootama pesumasina käivitumist, et siis koridori hiilida ning korgid välja lülitada. Kord õue vaadates nägi see tüdruk, kuidas isa tema jalgratast kuhugi viis, ja küsimusele, mida ta ometi teeb, suutis isa vastuseks ainult poolkohtlaselt itsitada. Vahel võttis ta püksirihma ning lalises, et poob ennast kohe üles. „Ta otsis tähelepanu,“ ütleb tütar − sest tema isa põlvkond ei osanud oma muredest rääkida, selleks ei olnud ühiskonnas kohta, oma nõrkuse tunnistamine, eriti kui see on seotud hinge, vaimu ja tahtega, ei ole Eestis kunagi olnud ega ole ka praegu normaalne. See on peamine põhjus, miks niivõrd paljud alkohoolikud ravile ei lähe − nad häbenevad tunnistada oma probleemi, sest me elame ühiskonnas, kus täisjoomine on norm ning selle tunnistamine häbi. Paljude jaoks on ainus väljapääs enesetapp. Ennast puuakse üles ja lastakse maha mitte deliiriumis olles, vaid vähesel kainushetkel tegude tagajärgedele otsa vaadates ning iseenese abitust tunnistades, lootmata, et oleks võimalik abi leida.

Levila ''Alkoholi lapsed'' Joonas Sildre illustratsioon

„Ma mäletan, kuidas isa istus kord hommikumantliga teleka ees, vaatas Veerpalu suusatamist ning suured pisarad voolasid üle tema põskede,“ ütleb ühe alkohooliku poeg. Isal oli harv kainusehetk, teda tabasid härdus, kahetsus ja piinlikkus − ning ainus viis, kuidas seda piinlikkust unustada, oli sirutada käsi ja võtta üks lonks. Ning siis veel üks. Ja siis veel mõned. Väljend „nõiaring“ ei ole kunstlik − sest viisis, kuidas alkohoolik liigub katkematult häbi ja selle summutamise vahel, on tõepoolest midagi neetut. Ent kui nad on teinud esimese ja kõige olulisema sammu ning julgenud endale tunnistada, et neil on sõltuvus, haigus, epideemiline nakkus, kui nad on suutnud astuda üle selle põrguliku vaikimise ja piinlikkuse läve, mis meie ühiskonnas oma probleeme tunnistavate inimeste jaoks nii ületamatult kõrgeks on ehitatud, on neil praeguses Eestis mitmeid võimalusi abi leida. Enam ei seota alkoholisõltlasi pruunide rihmadega voodi külge, vaid tema nimel koonduvad ametkonnad, vahetavad infot, vaatavad otsa mitte ainult tema vere alkoholisisaldusele, vaid kogu tema elule. „Me proovime alkohoolikule leida töökohta ja pakkuda talle huvisid,“ ütlevad ühes maakonnalinnas alkohoolikute ravile suunatud programmi töötajad. Praegu tegelevad nad ühe pere väikeste lastega, kelle ümber peaaegu kõik täiskasvanud joovad, nad on nendeni viinud psühholoogid ja logopeedid, on passitanud isegi bussigraafikuid, et leida kauges maanurgas elavatele lastele mingigi võimalus, et neil oleks tegevusi väljaspool kodu ning neid ei halvaks igavus ja tühjus – need samad tunded, mis on selle nurga täiskasvanud jooma ajanud. Programmi töötajate päevad on nii kiired, et nad pole jõudnud kokku lugeda kõikide pöördunute arvu, kuid nad on üksmeelel, et inimesed julgevad üha enam tunnistada oma probleeme. Praegugi on neil aktiivselt jälgimise all umbes paarsada inimest ning nendest koguni 70% suudavad sellest nõiaringist tõesti välja murda. „Kui alkohoolik oma probleemi tunnistab, on kõik ülejäänu tehtav,“ ütlevad nad optimistlikult, peaaegu reipalt. Tuleb lihtsalt tegeleda mitte ainult tagajärgedega, vaid ka põhjustega. Tuleb olla kannatlik, sest alkoholism on haigus, millest ei tulda välja nädalate ja kuude, vaid aastatega. Palju on tagasilangusi. Libastumisi. Kuid ei tohi meelt heita, ütlevad nad − ja ennekõike ei tohiks meelt heita lähedased, vaid nad peaksid olema toetavad, kannatlikud, usaldavad.
„Jah,“ ütleb mulle ühe alkohooliku laps seda kuuldes. „Aga kuidas ma usaldan kedagi, kes on mind aastakümneid alt vedanud?“ Kuidas loota, kui just lootus on see, mis asjatuks osutudes teeb haiget? Ma ei saa ju tema eest otsustada. Ma ju muutun siis kaassõltlaseks. See nõuab nii palju emotsionaalset ressurssi. Miks pean ma elama tema tsüklite järgi − millal saan ma siis elada oma elu? Jah, ma olen teda toetanud, aga ta kasutab seda toetust hoopis joomiseks. Mu enda elu elamine nõuab juba palju tahtejõudu, mul ei ole seda enam tema jaoks anda − nii räägivad lapsed, kelle vanemate jaoks on välja mõeldud haiglad, kliinikud, ravimid, programmid, telefoniliinid ja väikesed toad, kus istutakse ringis, tõustakse siis püsti ja räägitakse oma lugu teistele endasugustele. Kuid lähedaste enda jaoks ei ole peaaegu midagi. Nende haavad on enamasti nähtamatud, neid ei ole kunagi pekstud, paljude alkohoolikute lähedaste nahale pole veetud punaseid vorpe ja enamiku kõhtu pole pekstud saapaga (nagu tegi ühe inimese lakku täis vanaisa lastelaste silme all vanaemaga). Üks mees, kelle isa jõi ennast kõigest mõne aastaga prügikastide kõrvale ning kellelt võttis siis teatepulga üle ema, kes jõi ennast igapäevase õllega püsivasse deliiriumisse, kuni surus endale ühel öösel suure pussnoa tuppe, läks mõned aastad tagasi psühhiaatri juurde. Ta ei tulnud enam hästi toime kõigi nende mineviku painajatega, ent lahkus pettunult pärast seda, kui arst soovitas tervendava harjutusena vaadata trollis huvitavaid inimesi. Ühele teisele soovitati „lõpetada käitumine, nagu sa oleksid endiselt üheksane“ ja ühele inimesele, kes läks omasuguste vestlusringi, ulatati hiljem toetuseks brošüür. Ei. Ma räägin paarikümne alkohooliku lapsega ning mitte keegi neist pole oma haava suutnud päriselt terveks lappida. „Ma ei jaksa sellega enam tegeleda,“ ütleb mu kurbade silmadega vestluskaaslane. „Sellele ei tule lahendust, sest sellele ei olegi lahendust.“

Ta on üksik inimene. Paljud on. Nende suhted jälgivad seda alkohoolikute laste inimsuhete nii painavat, kurba ja peaaegu paratamatuna tunduvat mustrit − need purunevad, ikka ja jälle, katkevad isegi siis, kui kõik on justkui hästi. Nagu polekski neile õnnelikke suhteid kunagi ette nähtud: lapsena võeti neilt need ära ja täiskasvanuna ei suuda nad ise neid enam hoida. Üks meesterahvas ütleb, et tema armusuhted on napid ja närvilised, ta ei usalda mitte kedagi ega tunne ennast üheski inimsuhtes turvaliselt, sest kunagine kooselu alkohoolikust emaga on andnud talle just sellise õppetunni. Ära looda. Ära unista. Ära usalda. Ka tema õel armusuhteid peaaegu pole. Ühe alkohooliku tütar on proovinud suhelda ainult nende kuttidega, kes on pärit headest ja tervetest perekondadest, ning tundis end räpasena, kui üks tema esimesi poiss-sõpru osutus samuti alkohooliku pojaks. Ärge saage valesti aru. Poeg oli kena ja kaine. Ta lihtsalt tundus olevat rikutud. „Ma olen harjunud pidama eriarvamust tüliks ja tüli tähendab lahkuminekut,“ ütleb üks minuvanune naisterahvas. Ka tema suhted on järjest purunenud nagu peenikesed pilpad kirve all. Ka tema ei usalda kedagi. „Ma olen üksik, sest mul on alateadlik hirm, et mind jäetakse maha ning varem või hiljem meie suhe puruneb,“ ütleb keskealine mees. Tema eredaim lapsepõlvemälestus on isa ootamine bussipeatuses, ta tiirutab oma rattaga Nõmme mändide all, uued ja uued ringid, päevast saab tasapisi õhtu ja õhtust peaaegu öö, kõik on muutunud hämaraks ja külmaks, kuid isa ei tule ega tule ning lõpuks sõidab ta vaikides tagasi koju, sest isa oli taas koos teiste intelligentsete kultuuritöötajatega klubis, kus ta olevat rahulikult öelnud: „Lapsed kasvavad ise.“ „Ma tahtsin nii väga luua ilusat perekonda,“ ütleb üks naisterahvas, „aga ma ei suuda lähisuhtes usaldada kedagi.“ Jah, usaldus. Peaaegu kõik need täiskasvanud inimesed ütlevad, et nad ei suuda endiselt usaldada − sest lapsepõlves reedeti nende usaldust sedavõrd rängalt, pandi ootama, lootma, tahtma midagi, mis meile − privilegeeritutele − tundub normaalne, aga millest nemad olid alati ilma jäetud. Ema tulek õhtul koju. Isa kingitus sünnipäevahommikul. Ema või isa küsimus, kuidas sul koolis täna läks. Ühine väljasõit. Ühised jõulud. Ühine kaineolek.
Üks naine arvab, et tema alkohoolikust isas oli armastus olemas, kuid see mattus niivõrd sügava läga alla, et tema tütar ei näinud seda kunagi − ja seepärast on see naine proovinud armastust välja teenida ka oma täiskasvanuea suhetes. „Mul on pidevalt selline tunne, et ma pean võtma mingi erilise poosi, et ma kellelegi meeldiks ja armastuse välja teeniks,“ ütleb ta, ning tema silmadesse tungivad pisarad. Ta mõtleb üha enam lastest, kuid ta ei tea, kes võiks olla nende isa, sest ta ei teagi, mida tähendab „isa“. Paljud laperdavad suhtest suhtesse, mitmed on küll suhtes, kuid ehitanud enda ja teise vahele õhukese müüri, et nad jumala eest ei peaks enam kunagi kedagi oma elus lõpuni usaldama. Nad tunnevad hülgamishirmu ja ebakindlust, paljusid tabab paanikahoog, kui elukaaslane toast välja läheb − sest nad on näinud niivõrd palju kedagi teist toast väljumas ning mitte enam tagasi tulemas. Mõned ratsutavad järjekindlalt suhetesse jobudega, sest kusagil nende sügavuses ütleb miski, et pühendada kogu oma elu kellegi teise traumadele on normaalne. Mitmed käivad teraapias – ja paljud on selle katkestanud, sest ei jaksa maksta. Väga paljud ei tähista oma sünnipäevi ega oota jõulusid, sest see seostub neile ainult lämisemise, norimise ja viinahaisuliste suudega. Peaaegu kõik on väga pühendunud tööle, nad on saavutanud erialaselt hiilgavaid tulemusi, nende päevad venivad hommikust õhtuni, lapsepõlveraskused on andnud neile erilise vintskuse ja tugevuse, nad on harjunud tegutsema ja saavutama kõike üksinda, ainult iseenesele toetudes, kuid peaaegu kõik tunnistavad vaikselt, et midagi on nende elus puudu − ja see jääbki ilmselt puudu. Selleks on rahu.
Tagajärgede rida, mida vanemate joomine lastesse igaveseks vajutab, on peaaegu lõputu. Üks naisterahvas ütleb, et ta ei suuda siiani esimese korruse korterites magama jääda, sest nende lapsepõlvekodu oli samuti madalaimal korrusel ning isale meeldis täis peaga nende akende all laamendada. Ta kardab − kuigi isa suri juba aastakümneid tagasi. „See-eest on mul siiani silmapaistvalt hea kõrvakuulmine,“ ütleb naine. Ta oli harjunud juba nelja-aastaselt õhtuti oma kuulmekilesid maksimaalselt pingutama, kuna ei suutnud uinuda enne, kui kuulis läbi suletud uste, et purjus isa oli magama jäänud, tema summutatud norin kuuldamatu kõrvalseisjale, kuid ometi nii kuuldav uste ning seinte taga olevale väikesele inimtombule − sest alles see norin tõotas rahu.
Paar inimest räägivad oma kompulsiivsest korraarmastusest − kuna vanemad enam kodu ei koristanud, on nemad kogu ülejäänud elu haiglasliku tähelepanuga jälitanud tolmurulle või kontrollivad siiani enne väljumist mitu korda üle, kas kraan on kinni, kas gaas on kinni, kas aknad on kinni. Nad on sellega harjunud, sest juba viieaastaselt või kümneselt pidid nad olema pere ainsad täiskasvanud. Nad koristasid, kasisid, hoolitsesid õe või venna eest, tegid süüa, panid hommikuti kella helisema ja õhtuti tegid pimedas üksinduses ära oma kodutööd. Üks naine õppis teismelisena tundma isale antavate rahustite doose, teine ostis esimese palga eest oma tuppa elu esimese normaalse tapeedi.
Need, kelle suhted pole lagunenud, hoiavad oma perest kramplikult kinni, nende majad pole pelgalt majad, vaid nukulikult armsad ning oma laste nimel on nad valmis kõigeks (sest nende nimel ei tehtud midagi − üks alkohoolik oli sedavõrd kitsi, et ei maksnud elektriarvet ära ning tema lapsed külmetasid talvel mitu kuud pimedas ja jahedas). Üks naine ärkab vahel öösiti üles ja sööb ära kolm suurt Fazeri šokolaadi – ta lihtsalt ei saa teistmoodi, lapsepõlv jälitab teda, siis uinub ta taas. Ma kuulen täiskasvanud inimeste toitumishäiretest, paanikahoogudest, depressioonist, sotsiofoobiast, unetusest, külmusest inimsuhetes ja kõige erinevamatest hirmudest (mind hüljatakse, mind veetakse alt, mind ei armastata, ma hakkan ise jooma) − ja ma kuulen erilisest tublidusest, silmapaistvast jõulisusest, erakordsest tugevusest. „Mul pole kellessegi usku peale iseenda,“ võtab üks naine selle kõik kokku.

See juhtus poolteist aastat tagasi. Peol kakerdas üks purjus (muidugi!) inimene talle otsa, ta kukkus ja murdis oma jalad. See sundis teda pooleks aastaks üksinda koju − ja ta vaatas endale sügavale hinge. Ta sukeldus kuueks kuuks kogu sellesse tumedusse, mille alkohoolikust ema oli talle hinge jätnud, ning kaevas ennast sellest läbi. See võttis kümnete nädalate kaupa üksinda toasolemist ja hommikust õhtuni oma hirmude, komplekside ja õuduste läbinärimist. Aga ta sai sellega hakkama. Juba poolteist aastat tunneb ta, et minevik ei jälita teda enam. Ta on selle üle uhke. Ta on oma kätele tätoveerinud liblikaid. Suurte kirjute tiibadega pääsusilmad ja surusilmad sirutavad tema randmetel ja küünarnukkidel end lahti. Naine mu vastas on joonistanud ühe liblika iga kord, kui ta on suutnud raskest hetkest üle saada. Väikeses kirjas on sinna vahele tikitud tekst, millest ma jõuan lugeda ainult esimese osa: „I just want to love…“ Sellel kõigel on olnud oma hind. Ta ei suhtle oma suguvõsaga. „Ma olen terve inimene, aga alati, kui varem pidin nendega kokku puutuma, jäin päevapealt haigeks,“ ütleb ta. „Nad pole sugulased, vaid lihtsalt inimesed, kes olid selle kõige juures.“ Ta näeb, et mõned neist isegi kahetsevad. Surev vanaema ütleb, et ta ei arvanud, et kõik on nii hull (kui hull siis oleks pidanud olema, küsib vestluskaaslane, keda ema lahtise käe ja okstega peksis). Kasuisa ütleb viimasel ajal tema vennale iga kord, et tema elu suurim viga on olnud mittesekkumine. (Tüdrukule pole ta seda kordagi otse öelnud, nüüd on tema kord tunda häbi.) Naine minu vastas võib küll mineviku kõrvale panna, aga ta ei suuda seda kõike unustada. Ta ei suhtle ka oma emaga. „Kui see naine surema peaks,“ ütleb ta, „ei muutuks minu elus mitte midagi.“ Tema hääles on ka pingutades raske kuulda muid noote peale täieliku ükskõiksuse. Kui ma küsin, kas ta näeb vahel minevikku unes, raputab ta pead. „Ainult tulevikku.“ Paus. Siis ta naeratab.
Üks teine naine sai juba lapsena oma kakerdavat ema vaadates aru, et uppuja päästmine on uppuja enese asi. Kuueaastase tüdrukuna võttis ta majapidamise enda õlule, lüpsis lehmi, tegi süüa, kihutas toast minema täiskasvanud turskeid mehi, kes olid tulnud emaga koos tina panema („Üks hetk hakkasid nad ise põgenema, kui nägid mind koolist tulemas,“ ütleb ta) ning koristas lagastatud toast kõik pudelid ja laga, kuni see meenutas taas kodu. Täna töötab ta psühholoogina, ta tassib iga päev väikeseid ja suuremaid lapsi välja nendest mustadest aukudest, kuhu nende vanemad nad visanud on. Nende mustade aukude olemasolu lapsed sageli eitavad, raputavad pead, mõned isegi lohutavad psühholoogi, kui on öelnud midagi eriti rasket ja naise näos midagi ettevaatamatult tuksatab – nad lisavad: „See polnud tegelikult üldse nii hull.“ Tema lähenemine on lihtne. „Me võime rääkida traumadest lõputult, sest meil kõigil on traumad,“ ütleb ta ühes väikeses peaaegu tühjas kohvikus ning ma pean kummarduma talle lähemale, sest ta räägib imevaikse häälega, et kaugelistujad ei kuuleks tema lapsepõlvest. „Aga ühel hetkel tuleb seda negatiivset kogemust hakata enda jaoks ära kasutama. Sa oled lapsepõlves oma hinna maksnud, nüüd on aeg võtta sellest tulu. Sest sa ei saa minevikus enam mitte midagi paremaks muuta.“ Ta usub sellesse õpetusse, sest just nii on ta ise teinud. Olles kaotanud usu alkohoolikust emasse ja ükskõiksesse isasse, võttis ta oma elu juhtimise juba lapsena enda kätte. See kestab tänaseni. Kuigi aastakümneid õnnelikus ja harmoonilises abielus, maksab ta kõik arved ise. Tal on kolm töökohta, aga üks töökoht alati veel varunimekirjas. Ta on teinud erinevad kindlustused nii endale kui ka lastele ja on pisiasjadeni läbi mõelnud kõik, mis võiks elu rööpast välja viia. „Ma ei oska nimetada, mis mind võiks täna murda,“ ütleb ta rahulikult. Ka ema jätkuvad joomised mitte. Mingis mõttes on ta emale isegi kõigi nende joomiste, läbude ja pidevate ärakadumiste eest tänulik. „See tegi mind tugevaks,“ ütleb ta, peab väikese pausi ja lisab siis: „Aga see on fassaad.“ Ei, muidugi ta on tugev. Ta saavutab erakordseid tulemusi oma töös, otsib pidevalt üha raskemaid väljakutseid (ühel hetkel oli ta peaaegu sõitmas ühte sõjakoldesse), miski temas rühib päev päeva haaval olukordadesse, kus ta peab olema üha tugevam, üha murdumatum, üha iseseisvam. „Ma ei talu isegi mõttes võimalust, et ma vajaksin abi,“ ütleb ta. Ja ometi ei arva ta, et tema elus oleks kõik olnud alati hästi. Kuigi heas abielus, siis „ma õppisin peresuhteid salaja oma äia ja ämma pealt“. Ta ei olnud kunagi näinud normaalseid suhteid ning ta tunneb ennast peaaegu petturina, et alles pärast abiellumist hakkas õppima, misasi suhe tegelikult on. Sellest hoolimata oli temalgi (ja on aeg-ajalt siiani) tugev hülgamishirm. „Ma kartsin, et kohe jäetakse mind maha,“ ütleb ta − ning pole vaja erilist silma, et tõmmata paralleel tema lapsepõlvega, kus alkohoolikust ema üha pikenevatesse tsüklitesse jalga lasi. Keegi ei tulnud talle appi, kui ta lehma lüpsis, vett tassis, toast prügimägesid kokku pühkis. Ta ei tundnud selle järgi ka igatsust. „Ma teadsin, et pean ise hakkama saama,“ ütleb ta. „Sest sul on alati valik: kas elada traumas edasi − või panna see enda kasuks tööle.“ See on see, mida ta ütleb alkohoolikute suureks kasvanud lastele. Alkohoolikute endaga ta ei räägi. „Ma ei oleks nendele hea terapeut. Terapeut peaks olema optimistlik,“ ütleb ta vaiksel häälel, „aga mina nende paranemisse ei usu.“
Siis ta tõuseb ja lahkub. Ma jään veel korraks suvalisi asju tegema. Hiljem kassasse kõndides tuleb välja, et oma väikese apelsinimahla eest on ta maksnud juba ise.

Enamik neist on lahkunud kodust esimesel võimalusel, juba teismelistena kolitakse teise linna.

Levila ''Alkoholi lapsed'' Joonas Sildre illustratsioon alkoholismi vastu poksimine

Üks mees riputas poisikesena pööningule poksikoti (isal olid joomisest tasakaaluhäired, pööningule ei suutnud ta ronida, tema pere jaoks oli see ainuke turvaline koht, kus magada ja raha hoida). Ta treenis iga päev, kuni ühel päeval hakkas purjus isale vastu. „Ma arvan, et ta oli selleks teadlikult aastaid valmistunud,“ ütleb tema õde vaikselt. Isa jättis ta edaspidi rahule ja poeg pääses. Ent enamik on jõudnud distantseerumiseni alles nüüd, viimastel aastatel. „Ma sain lõpuks aru, et ma ei vastuta oma isa tegude eest ja mul on õigus viha tunda,“ ütleb üks naine. „Ma sain aru, et kõik vabandused on täielik nonsenss ning ma ei pea austama oma vanemaid, kui nad pole seda ära teeninud.“ Ta ei vihka oma isa. Tema sünnipäeval süütab ta alati küünla. Aga ta on aru saanud, et ta ei saa elu lõpuni jätkata seda, mida ta tegi lapsena − koristada oma isa järelt, kes on toa täis sittunud. Üks mees suutis seda alustada juba lapsena. „Ühele mu sünnipäevale isa taas ei jõudnud,“ ütleb ta (see on muster, paljude laste sünnipäevad ja jõulud jäid lapsepõlves toimumata). Poiss läks voodisse, juba uinuski, kui tundis korraga, et isa on istunud voodi servale, peos kõige väiksem müügil olev šokolaad. „Tema riietest imbus suitsulõhna,“ mäletab ta siiani, kuid poiss ei reageerinud, ei tõusnud, ei avanud isegi silmi, vaid pigistas need veel tugevamini kinni ja püüdis teeselda magamist, et isa teda jumala eest üles ei ärataks. „Kuidas küla koerale, nõnda koer külale,“ ütleb ta napilt. Kui isa hülgas tema, siis hülgab tema isa − ja see kestab tänaseni. Enam-vähem sama ütlevad kõik, kes on mingil moel suutnud minevikust natukene end lahti rebida. Varakult kodust lahkuda. Distantseeruda. Vajadusel suhelda, aga mitte hinge võtta. Saada aru, et kui sa lapsena pidasid seda kõike enda süüks ja enda häbiks, siis see pole nii. Sa ei vastuta tema eest. Isegi kui aastaid tundsid, nagu sa oleksid tema ema või isa, siis tegelikult on hoopis tema sinu isa või ema − ta lihtsalt ei suutnud seda, aga see polnud sinu teha. Ära ole ohver. Ära varja ega pelga. Räägi. Räägi vabalt. Aga kuna sa ilmselt ei leia ühtegi põhjust, miks sellest rääkida, ega ka kedagi, kes sind päriselt mõistaks, siis parem ära tegele sellega. Ära mõtle. Ära meenuta. Liigu eemale. Jookse minema. „Kui mu ema suri, siis tundsin tohutut kurbust,“ ütleb üks mees, „ja tohutut vabanemist.“
Minu vastu istuvad inimesed, kes kõik saavad oma elus hästi hakkama, ning tundub, et kui nad just oma minevikust ei räägi, siis suudavad vähesed asjad neid endast välja viia. Üks inimene töötab kunstialal ning ta ütleb, et vaatab ka kõige radikaalsemat kunsti rahulikult, isegi ükskõikselt. „See on ju ainult fiktsioon,“ ütleb ta, „aga mina nägin päriselu äärmuslikku õudust.“ Paljud neist on läinud spetsiaalselt erialale, kus saavad hommikust õhtuni tegeleda teiste aitamisega. Sotsiaalametnik. Psühholoog. Päästekorraldaja. Üks naine läks sotsiaaltööd õppima, sest „minu olukorda ei märganud keegi ja ma tahtsin saada kellekski, kelle töö on märkamine“. Mitu inimest aitavad võõrastel ühiskonda sulanduda. Üks inimene hakkas ajakirjanikuks, et tegeleda vägivalla temaatikaga. „Minu pinginaabril oli väga ilus kodu,“ ütleb inimene, kes juba enne kooliminekut pidi hakkama tegelema oma toa, oma kodu, oma loomade ja oma purjus ema kantseldamisega. „Aga tänaseks on kohad vahetunud.“ Ta on edukas ja teeb palju tööd ning ta usub, et tema lapsepõlve raskused on need, mis annavad talle erilise tugevuse. „Kuid,“ ja ta madaldab natuke häält, et kõrvallaudades istujad ei kuuleks, „eriti palju tööd teen ma siis, kui mu ema jälle tsüklisse langeb.“ See on ainus viis toime tulla. Ainus viis unustada. Ent täielikult ei unusta ta kunagi. Sest see ei lõpe kunagi.

„Lapsena küsisin endalt sageli, mis mul viga on, et mu isa mind ei armasta,“ lausub üks inimene (ja ta hakkab 30 aastat hiljem nutma). Isa on teda elus kallistanud üks kord, see juhtus alles mõned aastad tagasi, kui ta andis tütrele natuke raha ja tundis ilmselt korraks, et ta on suutnud siiski teha ka midagi head oma lapsele. See naine on isale andestanud, „ma ei tunne mingit viha,“ ütleb ta − kuigi aastakümned tagasi lootis ta iga päev, et purjus isa täna ometi sureks. Naine, kelle isa paar päeva pärast tema sündi täis peaga kõik nende esimese korruse aknad puruks peksis, palub meie kohtumise edasi lükata, sest ei taha rääkida isa surma-aastapäeval. See on päev, mil ta igal aastal süütab oma aknalaual musta lindiga küünla ja mõtleb mehele, kes ei osanud − nii ta ütleb − kasutada ära universumi antud erakordset võimalust elada. Üks poiss, kes vaatas kümme aastat järjest isa allakäiku, nuttis kaua, kui kuulis, et ühest Männiku bussipeatusest leiti surnuna odekolonni järele haisev mees, kes kunagi oleks võinud olla tema ainulaadne ja hiilgav isa. See tüdruk, kes kunagi püstaku välisust vastu oma isa pead peksis, tõi ta aastaid hiljem enda juurde ravile, kui isa haigeks oli jäänud. Sireliõisi söönud tüdruk ei suutnud pärast isa surma kuus aastat öelda kordagi sõna „isa“, ilma et ta oleks nutma hakanud (ka meie vestluse ajal kakskümmend aastat hiljem tuleb talle klomp kurku). Üks mees, kes avastab end ikka ja jälle üksinda toas koogamas, täpselt samasuguse tundega nagu siis, kui ema ta lapsena üksi päevadeks koju teadmatusse jättis ning alevi baaris (või jumal teab kus) joomas käis, tegi veel hiljuti emale ülekandeid, et ema saaks maksta üüri või osta endale uued riided (kuigi ta teab, et see raha kulub tegelikult endiselt millelegi muule). Naine, kelle peene välismaalt saadud nuku isa salaja naabritüdrukule õlle nimel maha müüs, näitab mulle albumist fotosid oma isast ja räägib, kui stiilne ta oli. Naine, kelle isa võis tundide kaupa oma toas karjuda „Kao minema, lits!“, läheb igal jõululaupäeval surnuaeda ning süütab isa haual küünla. Naise tütar ei saa sellest aru. Ta ei mõista, kui naine räägib talle, et igatseb oma isa kõigest hoolimata ning käib arhiivides tema kohta materjale otsimas, et teda natukenegi rohkem mõista. „Kord nägin teda unes,“ ütleb ta, „ta oli surnud − aga ärkas korraga ellu.“ Mees, kes ei tea, kuhu on maetud tema surnuks joonud isa tuhk, ja kelle emast leiti ühest teisest tuhahunnikust vaid pooled kondid, näeb vahel lapsepõlve unes. Ta näeb kartulite kogumise kastist ümberehitatud autot ja kuidas ta sellega mööda õue ringi kihutab. Paistab päike, käes on suvi, õhk on soe ja kirgas. Ta teab, et seal juures olid ka ema ja isa, tegid midagi, naersid kuidagi. Ta mäletab, et see nii oli. Aga tema unenägudes neid ei ole.

ALKOINFO.EE
Siin on põhjalikku informatsiooni nii alkohoolikute lähedastele kui ka kõigile neile, kes tahavad teada, kas nende joomine on juba muutumas kontrollimatuks. Samuti on ära toodud alkohoolikute raviga seotud asutuste kontaktid.

PEAASI.EE
Siit leiad informatsiooni ja abi, mis on mõeldud alkohoolikute laste aitamiseks.

MTÜ VANEM VEND, VANEM ÕDE
Siit leheküljelt leiad informatsiooni MTÜ Vanem Vend, Vanem Õde programmi kohta, mille eesmärgiks on viia kokku tuge vajavad lapsed ja täiskasvanud tugiisikud, kelle abiga pakkuda lastele turvalist arengukeskkonda.

Veel Levila lugusid: