Tallinna nähtamatud müürid

Kui Narva maanteelt Tallinna sisse sõites drooni lennutada, liugleb see kahe paralleelmaailma kohal: paremal Pirita-Kose ja Maarjamäe eramajad ning vasakul Lasnamäe korrapärane betoondžungel.

Just siin asub Tallinna teravaim eraldusjoon.

Pirita pool maanteed elavate inimeste keskmine palk on 500 euro võrra suurem kui teisel pool. Kinnisvara ruutmeetri hind on 430 eurot kallim. Kõrgelt haritud ja tulusamaid ameteid pidavate inimeste osakaal on kaks korda suurem. Ühel pool teed öeldakse suurema tõenäosusega „tere“, teisel „привет“.

15 meetrit asfalti on siin nagu tõmblukk, mis eraldab väga erinevaid elusid.

Tallinn on sellise piirkondliku sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse poolest Euroopa tipus. On vaid kaks pealinna, kus see on suurem: Pariis ja Madrid.

Kui statistiliste prillidega üle Tallinna lennata, ilmneb „tõmblukkude“ rägastik. Kõige kontrastsem joon ulatub Lasnamäelt kuni päris kesklinna serva Kadrioruni, kus elavad tippjuhid ja kõrgelt makstud spetsialistid. Lihttöölisi hakkab uuesti nägema alles teisel pool Tallinna: Pelguranna magalates ja Kopli poolsaarel.

Eesti Ekspress, Levila ja Tartu Ülikooli teadlased viisid esimest korda läbi andmeanalüüsi, mis Tallinna elanike sotsiaalmajandusliku seisu ja selle arengu 30 aasta jooksul kvartal haaval läbi valgustab. Andmemassiiv paljastab, kuidas igal tänaval elatakse.

Tallinn on tohutu magnet, mis on aastakümneid meelitanud Eesti kõrgharituid. Analüüs näitab, kuidas ajud ja raha ei jaotu linnas aga ühtlaselt, vaid otsivad omasuguseid – koondudes Kalamajja, Tiskresse, südalinna, Piritale või Nõmmele. See tõstab kinnisvarahinnad teatud paigus paljudele kättesaamatusse kõrgusse.

Samal ajal linna magalad Lasnamäe ja Väike-Õismäe vananevad, vaesuvad ja venestuvad. Seal elab 142 000 elanikku ehk kolmandik tallinlastest.

Analüüsisime loos 1989., 2000., 2011. ja 2020. aasta andmeid tallinlaste vanuse, rahvuse, ametigrupi, hariduse, sissetulekute ja kinnisvarahindade kohta. Kõik andmed pärinevad Statistikaametist, Maksu- ja Tolliametist või Maa-ametist. Tulusamate ametite jaotus tuleb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) jaotuse põhjal. Need ametid on ka Eestis kõrgema sissetulekuga. 229 piirkonnaks jagasid Tallinna Tartu Ülikooli linnageograafid võttes aluseks linna 79 asumit, mille nad omakorda väiksemateks osadeks jaotasid. Et Tallinna asumid ise on eri suuruse ja rahvaarvuga, ei jaotu linna territoorium ega rahvastik 229 piirkonna vahel võrdsetesse osadesse.

Kui Tallinn jagada 229 tükiks, saab selgeks, kui drastiline on olnud Lasnamäe muutumine viimase 30 aastaga.

Kui jätta kõrvale Ülemiste ja Majaka tänava piirkond, jooksevad Lasnamäe ja teised magalad rikkusest üha tühjemaks – tasuvate ametitega inimeste osakaal väheneb pidevalt ja lisaks eestlastele kolivad sealt ära ka rikkamad venelased.

Linnageograaf Kadi Mägi näitas 2019. aastal kaitstud doktoritöös, et magalatest kolivad ära suurema tõenäosusega just need venelased, kellel on parem sotsiaalmajanduslik taust. Viimase kahekümne aasta jooksul on paremal järjel venelased liikunud eelkõige Piritale ja Kakumäele. Nende asemel võtavad magala korterid üle väiksemate sissetulekutega inimesed mujalt Eestist, ent eelkõige Ida-Virumaalt ja Maardust.

Vaikselt, kuid kindlalt muudab see magalate olemust. Üle poole Tallinna kõige vaesematest ja vanemate inimestega piirkondadest ongi nüüdseks Lasnamäel ja ka Põhja-Tallinnas.

Raudreeglina ongi sissetulek ja rahvus Tallinnas omavahel tugevalt seotud. Vaesemates linnaosades on ka venelaste osakaal keskmisest suurem. Linnas on vaid üks asum – Paevälja uuselamute rajoon Lasnamäel lauluväljaku ja Maarjamäe vahel, mis on keskmisest jõukam ja kus venelased on ülekaalus.

Kõige võrdsemalt elab eestlasi ja venelasi Väike-Õismäel, Mustamäel Tallinna Tehnikaülikooli ümbruses ning Kopli ja Kalamaja piiril asuvas Karjamaa asumis. Jõukus koondub aga kesklinna ja äärelinnadesse, mis on ühe rahvuse – eestlase nägu.

„Tallinna ruumilisest eraldusest võivad välja kasvada mitmesugused probleemid,“ ütleb aastaid seda valdkonda uurinud TÜ rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru.

Ta põhjendab, et mida rohkem sarnase sissetuleku või emakeelega inimesed kokku kolivad, seda enam hakkab linn osadeks vajuma ja kapselduma. „Lasteaiad ja koolid on sageli piirkonnapõhised ning lapsed jäävad piirkonda, kus on vanemad. Sealt hakkab spiraal: koolid, ebavõrdsus, mõtteviis, valikud, tööturg, sissetulekud – eraldatus kipub taastootma eraldatust,“ kirjeldab ta.

Küsimus pole lihtsalt selles, et maasturiga sõitev tippjuht ja bussiga liikuv tööline Tallinnas enam naljalt ei kohtu. Varemgi elasid nad vaimselt erinevaid elusid, nüüd aga üha rohkem ka ruumi mõttes.

Ruumilisel eraldumisel on sügavad peidetud mõjud: see süvendab gruppidevahelist umbusku ja mittemõistmist. Halvemal juhul võib see viia selliste ühiskondlike raputusteni nagu Brexit või pronksiöö.

„Seevastu seal, kus sissetulekute erinevus ja ruumiline eraldatus on väiksem, on õnnelikkuse indikaatorid kõrgemad. Inimesed saavad kriisidega paremini hakkama, vaktsineerivad, usaldavad riiki,“ räägib Tammaru.

Ruumiline eraldatus kasvab üldjuhul mõni aeg pärast seda, kui inimeste sissetulekud muutuvad ebavõrdsemaks. Eestis kasvasid palgaerinevused kiiresti 1990ndatel ja Tallinna tõi see kiire ruumilise eraldatuse kasvu aastatel 2000–2011. Viimasel viiel aastal on tempo langenud, kuid ruumiline eraldatus muudkui suureneb.

Üks ruumilise eraldumise mootoreid on Tallinna linnavõimu poliitikavalikud.

Esiteks, Tammaru ütleb, et linnavõim on elamumajanduse arengut lasknud dikteerida arendajail, sekkudes ise vähe.

„See on olnud investor-led urbanism ja eriti on seda näha Ida-Euroopa riikides. Amsterdamis ei tule linnajuhil pähegi öelda: vabandust, me ei saa midagi teha, turg reguleerib end ise. See ei tähenda arendajate huvide ignoreerimist, vaid vaadatakse laiemalt, kujundatakse projekte ja vähemalt püütakse leida lahendusi ebavõrdsuse vähendamiseks,“ ütleb Tammaru.

Tagajärjeks on Tallinna rahalisest kasust ajendatud linnaruum – uued kortermajad või terved linnaosad kerkivad vaid jõukamatele.

Sama meelt on ka Arhitektide Liidu juht Andro Mänd. Ta ütleb, et ehkki linnal on maad, mida võiks kasutada ka taskukohasemate korterite jaoks, on seda müüdud ärimeestele või pandud parklate alla. „Nad [Tallinn] ajavad oma rida nii, nagu nad siiani on seda ajanud. Nad ei näe vajadust muutumiseks.“

Tammaru hinnangul on Tallinnas veel teinegi oluline eraldatuse mootor: venekeelse kooli alalhoidmine. See toodab pidevalt juurde kehva riigikeele oskusega noort põlvkonda, keda ootavad tööturul klaaslaed ehk madalam sotsiaalne staatus.

„See ongi vastuolu Keskerakonna valitsemises: nad ei taha eri rahvusgruppe vastandada, aga koole eraldi hoides nad just ehitavad ebavõrdsust ühiskonda sisse,“ ütleb Tammaru.

Seda näeb lähedalt keeleinspektsiooni direktor Ilmar Tomusk.

Tema töötajad kontrollivad aastast aastasse kaubanduskeskustes vene noori, kes koolipingist teenindajaks läinud.

Tomusk räägib, et riiklik õppekava näeb vene kooli lõpetajaile ette vähemalt B2 keeletaset. Tegelikkuses ei küündi paljud kontrollitavad isegi B1ni – tasemeni, mida Eesti nõuab pikaajalist elamisluba taotlevalt välismaalaselt, et ta riigis toimuvast enam-vähem aru saaks.

„Neil puudub igasugune eesti keele oskus. Nad on sündinud Eesti vabariigi ajal, on 19–20aastased, nad on pealinnas omandanud täieliku keskhariduse ja ei saa teenindaja tasemel eesti keelega hakkama.“

„Vene lapsevanemad on petta saanud.“

Kas vene kool Tallinnas on segregatsiooni taastootja? „Jah, täielikult. See on täiesti selge. See on kliendi petmine: riik ütleb, et sa saad täieliku keskhariduse, aga ei saa. Vene lapsevanemad on petta saanud,“ leiab Tomusk.

Emotsionaalne kooliküsimus

Lasnamäel kasvanud, kuid kesklinna eestikeelses eliitkoolis käinud Maria Derlõš (32) selgitab, et osa venelasi kardab panna oma lapsi eesti kooli, sest siis võib jääda ahtaks nende taju vene kultuuriruumist.

„Ma hakkasin vanemaks saades tundma, et minus napib vene identiteeti ja et mu vene keel on väga kõnekeele tasemel. Hakkasin siis ise rohkem venelastega kontakti otsima, Lasna kino ja teiste Lasnamäe ettevõtmistega tegelema. Alles siis saingi omale tegelikult esimesed vene sõbrad ja hakkasin ka Lasnamäed paremini mõistma. Aitasin endas oma vene poole järele, aga see oligi mu enda ja minu pere teha, mitte linna või riigi teha,“ leiab ta.

Stanislav Lomunov (42) käis Lasnamäel venekeelses koolis. Eesti keele sai väga hästi selgeks juba noorena Kadriorus tennisetrennis käies. Ta on veendunud, et mida varem eestikeelse õppega alustada, seda parem. Sellepärast käib tema laps eestikeelses koolis Mustamäel ja tõenäoliselt lähevad ka väiksemad lapsed ikka eesti kooli. Last Lasnamäelt Mustamäele kooli saatma veenis peret see, et usklikena on seal neile sobiva kallakuga eestikeelne kool, kus on samas ka tugev vene keele õpe.

Oleg Andžulis (41) kolis Lasnamäele Pärnust 25 aastat tagasi. Tema käis Pärnus venekeelses koolis ning räägib nüüd laitmatut eesti keelt, mille sai selgeks täiskasvanuna ülikoolis. Tema otsustas aga panna oma lapsed venekeelsesse kooli.

„Me ikka pikalt kaalusime, mis kooli laps panna, aga kuna kodune keel on meil vene keel, siis otsustasime esialgu venekeelse kooli kasuks ja väiksem käib praegu vene lasteaias. Otsustasime, et teeme kõigepealt ühe keele selgeks ja siis hakkame teisi keeli õpetama. Selge see, et elame Eesti riigis ja peame keelt oskama. Alati on nii, et kui tahad suuremat efekti saavutada, pead topelt panustama ja lastele tuleb eesti keele õppega samamoodi kuklasse hingata. Mida rohkem inimene keeli oskab, seda lihtsam on tal elus läbi lüüa,“ selgitab Andžulis.

Kodu hind teatud paigus kättesaamatu

Üks paremaid ruumilise eraldumise kraadiklaase on kinnisvaraturg. Londoni näitel on eraldumine jõudmas tippu siis, kui südalinna korterid muutuvad elamispaikade asemel investeerimisobjektideks, kus teenindatakse lühiajalisi üürnikke ja turiste.

19 aastat sel alal töötanud Domus Kinnisvara vanemmaakler Janis Rimitsans näeb viimasel ajal just seda – korterite hinnad kesklinnas, Kalamajas ja Pirital hakkavad tõusma sellistesse kõrgustesse, kus perede asemel ostavad neid hoopis investorid.

„Palju paigutavad kinnisvarasse vaba raha ka need ettevõtted, mis pole kunagi varem kinnisvaraga tegelenud. Just viimasel aastal on palju kuulda väljendeid nagu „raha põleb arvel ja tuleb kuhugi paigutada“,“ kirjeldab ta.

Selle pinnalt ennustab Rimitsans, et kõrgelt hinnatud Tallinna kesklinnast võib saada välismaalaste asum.

Kõrgelt hinnatud Tallinna kesklinnast võib saada välismaalaste asum.

Andmed näitavad, et tal on õigus. Kui veel 20 aastat tagasi oli Südalinna asumi elanikest muust rahvusest inimesi vaid neli protsenti, siis nüüdseks moodustavad nad südalinlastest juba viiendiku. Sadama piirkonnas on nende arv kasvanud kümnendikust neljandikuni. 20 aastaga on välismaalaste hulk kasvanud kõigis kesklinna asumites.

Keskpartei pole tegutsenud

Tallinna abilinnapea Vladimir Svet (30) on mees, kes rahvusgruppe eraldavast „müürist“ üle hüpanud. Tema Valgevenest ja Ukrainast pärit vanemad kolisid Tallinna 80ndatel.

Lasnamäe poisina lõpetas Svet Humanitaargümnaasiumi keelekümblusklassi umbes sama nadi keeleoskusega, nagu kirjeldab keeleinspektsiooni juht Ilmar Tomusk.

Svet meenutab, kuidas põdes meeletult, kui pidi kesknoorte kogunemisel eesti keeles aru andma, mis Lasnamäel tehakse. Ta jättis selle momendi meelde ja õppis keele selgeks, tehes tänu sellele märkimisväärset karjääri linnaosavanema ja õiguskantsleri nõunikuna.

Rahvusgruppide eraldumine Tallinnas pole talle võõras. „Mina arvan, et kui teadlased ütlevad, et on probleem, siis oleks imelik, kui poliitikud ütlevad, et seda pole.“

Svet ei nimeta nimesid, ent viitab, et linnavalitsuses on varem elatud silmaklappidega ja tehtud avaldusi, mis tagantjärele otsesõnu piinlikud.

„Mina arvan, et kui teadlased ütlevad, et on probleem, siis oleks imelik, kui poliitikud ütlevad, et seda pole.“

Alles kolm aastat tagasi nimetas toonane abilinnapea Eha Võrk rahvusvahelist uurimust Tallinna segregeerumisest aegunuks, käskis teadlastel kabinettidest välja tulla ja teha ekskursioon Lasnamäe bussiga number 58. (Võrk on ka praegu sama meelt: varanduslik kihistumine võib-olla on, aga etnilist mitte.)

Svet tunnistab, et Tallinnal pole segregatsioonipoliitika tegevuskava ega ole kunagi olnudki.

Just avaliku sektori nõrkuse ja huvipuuduse tõttu on Tallinn Euroopa sügavaimate rahvuslike eraldusjoontega linnade musta tabeli tipus. Siit 80 kilomeetri kaugusel asuv Helsingi aga vastupidi võitjate poolel. Miks?

Avaliku sektori nõrkuse ja huvipuuduse tõttu on Tallinn Euroopa sügavaimate rahvuslike eraldusjoontega linnade musta tabeli tipus.

Soome Tervise ja Heaolu Instituudi teadur Timo Kauppinen kirjeldab, et 1960ndatel puhkesid Helsingi äärelinnas rahutused, mis said tuntuks kui „Siilitie noorte probleem“. Samanimelisele tänavale oli linn ehitanud linnajao, milles olid peamiselt sotsiaalkorterid.

1970ndatel linna tellitud uuring paljastas, et puhkenud sotsiaalprobleemides oli süüdi ühetüübiline elamufond. Saadud teadmise pinnalt kehtestas linnavalitsus uutele kinnisvaraarendustele kvoodid, et need sisaldaks eri suuruse ja hinnaga kortereid, mis omakorda võimaldaks eri taustaga eraomanikke ja üürnikke.

Ajaga on see poliitika ainult laienenud. Samal põhimõttel – üle linna hajutatult – jaotab Helsingi nüüd immigrante. Probleemsematele linnajagudele ja koolidele antakse rohkem raha.

See on väga aktuaalne ja kasulik kogemus nüüd, kus Ukraina sõja tõttu otsib ühel ajal elupaika tuhandeid põgenikke.

Kauppinen ütleb, et see poliitika ei ole suutnud ära hoida Helsingi kesklinna kujunemist teistest kõrgema staatusega alaks, küll aga on oluliselt piiranud ruumilist eraldumist äärelinnades, kus sellega on edukalt välditud getosid ja no-go linnaosade teket.

Tammaru soovitab Soome lähenemist ka Tallinnale. Et pealinna rikkad ja vaesed üksteisele lähemale liiguks, oleks vaja linna pakutavaid üürikortereid, mis teenivad kasu ka linnale endale nagu Helsingis. Tasuks kehtestada teatud hulga taskukohaste korterite nõue uusarendustes, nagu Londonis, või siis panustada avaliku rahaga jõukate perede meelitamiseks mahajäänud linnaosade arendamisse, nagu Pariisis.

Et pealinna rikkad ja vaesed üksteisele lähemale liiguks, oleks vaja linna pakutavaid üürikortereid, mis teenivad kasu ka linnale endale nagu Helsingis.

Esimese kahe stsenaariumi jaoks meie avalik sektor Tammaru sõnul veel valmis ei ole.

„Kui muidu valitseb Reformierakonna ja Keskerakonna vahel suur lõhe, siis kinnisvaraturule sekkumise suhtes on nad ühtemoodi liberaalsed ja sekkumisele vastu. On väga huvitav, kas Ukraina sõjapõgenike saabumine siin mõtteviisi kuidagi muudab.“

Kuigi viimasel ajal on surve ebavõrdsuse vähendamiseks süvenenud, usub Tammaru, et arendajate roll jääb siin ikkagi keskseks. Ehitushindade kasvu tõttu tundub teatud arvu odavamate korterite nõue uutes elamutes talle Eestis üha ebareaalsem.

Nii jääb üle vaid kolmas variant, mille märke on praegu ka näha. Linn on Lasnamäe avalikku ruumi palju panustanud ja sealne elukeskkond paraneb. „Elamute renoveerimises on veel arenguruumi, aga üldine pilt on hea,“ ütleb Tammaru.

Tema ja kolleegide peatselt ilmuv uurimus näitab, et kui uusarendused süvendavad elukohaeraldatust Tallinnas, siis majade renoveerimine aitab seda vähendada. Nii oleks üks osa lahendusest eluasemete renoveerimise hoogustamine, mis toetaks ka rohepööret ja oleks oluline järjest kallinevate energiahindade juures.

Linn nõus, aga pooleldi

Abilinnapea Vladimir Svet ütleb, et mõned teadlaste soovitustest on töös.

Näiteks Helsingi stiilis positiivne diskrimineerimine, kus Lasnamäele kulutatakse teistest proportsionaalselt rohkem maksumaksja raha, on Tallinnas toimunud aastaid. Sveti sõnul on see end õigustanud, sest kui Noblessneris või Kalamajas rajab linnaruumi vaba aja veetmiseks eraarendaja, siis Lasnamäel on see vaid linna õlul.

Nüüd tahaks Svet, et sama tähelepanu laieneks järgmiste eelarvestrateegiatega ka teistesse magalatesse – Õis- ja Mustamäele.

Endise Lasnamäe linnaosavanemana tajub Svet, et magalate häda on omanikutunde puudumine. „See mõtteviis, et see on minu kodu, mul on seos selle paepealse maaga. Kalamaja elanik mõtlebki teisiti, aga Lasnamäel ei saa seda teha kahe aastaga.“

Vene haridus on aga teema, kus praegune linnavõim teadlaste vaadet ei jaga. Nõus ollakse probleemiga – eesti keele tase on kehv –, ent mitte lahendustega.

Svet selgitab, et venekeelne kogukond on tohutult eriilmeline: mõni sealsest perest koolijüts võiks edukalt minna Prantsuse Lütseumi, mõni vajab individuaalõpet. Mängima hakkab kodune meelsus, arusaamad maailmast.

Selles olukorras ühtse eestikeelse hariduse kehtestamine mõjuks kogukonnale trotsi tekitavalt. „Kui öeldakse, et paneme vene koolid kinni, siis nemad loevad sellest välja sõnumi, et „meid ei huvita teie hirm“. Kas me loodame, et peale seda need vanemad usaldavad haridussüsteemi? Tegelikult peame ütlema, et me saame hirmudest aru,“ selgitab Svet.

„Selleks, et seda probleemi lahendada, tuleb võtta maha pinge. Tuleb püstitada küsimus, kuidas me saame teha nii, et eesti keel oleks suus – mis tuge ja abi te selleks vajate?“ Svet loodab, et selline positiivne kava tuleb.

„Kui öeldakse, et paneme vene koolid kinni, siis nemad loevad sellest välja sõnumi, et „meid ei huvita teie hirm“.“

Tõtt-öelda pole linnavalitsuse rinnaesine ses küsimuses puhas. Juba kaks kümnendit hoiab Keskerakond jokk-skeemiga ametis Lasnamäe Linnamäe Vene Lütseumi juhi kohusetäitjat Sergei Garanžad (67). Direktor ei tohi ta olla, sest ei oska nõutud tasemel riigikeelt.

Kooli seintel ripuvad Vene suursaadiku fotod. Igal aastal määratakse Garanžale 640 eurot sunniraha. Kolmel korral on see määratud ka tööandjale Tallinna linnale, kes tasub selle maksumaksja rahakotist.

Linnapea Mihhail Kõlvart on aastate jooksul ära kasutanud kõik ettekäänded alates peatsest pensionile minekust kuni selleni, et mees on hea direktor. Tänaseks on Kõlvart illusioonide loomisest loobunud.

„Tal on barjäär, ta ei suuda end eesti keeles väljendada. Täiskasvanud inimene, kardab teha vigu, ei suuda seda barjääri läbida ja seda eksamit ära teha. Jah, see on probleem, aga selle juhtumi puhul õpilaste huvid on tähtsamad,“ ütleb Kõlvart.

Väljavahetamine on linnapea sõnul keeruline. „Me oleme iga Lasnamäe kooli puhul vähemalt kolm korda konkursi pidanud tegema, enne kui oleme leidnud direktori.“

Keeleinspektsiooni juhi Ilmar Tomuski sõnul on tegu märgilise juhtumiga, mis mõjutab kogu vene kooli Tallinnas. „Garanžad eeskujuks tuues põhjendavad teinekord ka õpetajad, et „aga miks meie peame, kui see inimene, kes ei oska, ei pea?“.“

Ukraina küsimus

Samal ajal on aga Ukraina sõda toonud siia üle 20 000 sõjapõgeniku ja teiste linnade kogemus näitab, et isegi kui pagulased üle riigi hajutada, lõpetab enamik neist lõpuks ikka rohkemate töökohtadega suurlinnades. Linnasiseselt tähendab see koondumist odavamate korteritega magalatesse.

„Iga kriis on väga erinev, aga varasemate kriiside kogemused näitavad, et saabunutest üle veerandi lähiajal tagasi ei pöördu, mistõttu jäävad ukrainlased siia aastateks. Kuna enamikul neist arvatavasti kõrgepalgaliste tööde saamine uue keelega riigis ei õnnestu, tähendab see Tallinnas siiski ruumilise ebavõrdsuse suurenemist,“ ütleb Tammaru.

Kui paljudel Euroopa linnadel on pagulaste majutamiseks ka sotsiaalkorterite või üürikorterite puhver, siis Tallinnal on neid minimaalselt.

Tammaru lisab, et ehkki esimestel aastatel võib pagulaste ühte kanti kogunemine üksteise toetamiseks hea olla, tuleks pikas plaanis üritada neid lõimida Eesti riiki nii palju kui võimalik, isegi kui nad vene keelt oskavad. Kuna saabujate seas on palju lapsi, on siin võtmeroll koolidel ning sellel, et Ukraina lastel tekiksid vaatamata suurematele keeleprobleemidele kontaktid ka eestikeelsete lastega.

„Ma kaaluks ka paariks aastaks üüritoetusi, mis laseks inimesi paremini üle linna hajutada.“

Lasnamäe tähendab 17 erinevat Eesti väikelinna

Stanislav Lomunov (42) on elupõline lasnamäelane. Ta rõhutab, et pole ühtset ja ühtlast Lasnamäed, vaid oma 17 asumiga on Lasnamäel sisuliselt koos 17 Eesti väikelinna. „Lasnamäe on mujal Tallinnas elavat eestlaste meelest selline eba-Tallinn. Aga tegelikult on siin ju umbes neljandik ka eestlasi,“ märgib ta.

Praegu teeb ta Lasnamäel ja mujal Tallinnas giidina tuure ning töötab üheksa Katleri piirkonna korteriühistu ehk umbes tuhande korteri haldurina.

Tema ühistutes ei ela ainult eakad, vaid on ka noori peresid, sh eesti peresid. Lomunovi sõnul on lastega peredele Lasnamäe oluline müügiargument näiteks Mustamäe ees normaalse suurusega ja eraldi köögid. Kõik teated paneb ta ühistutes üles kahes keeles, kuigi rohkem on vene keele rääkijaid. „Eks võiks ju ka ainult vene keeles panna, aga see ei tundu kuidagi õige.“

Oma tuuridel teeb ta eestlastele esimese kümne minutiga kõik Lasnamäe kriminaalsuse naljad ära ja siis on rahu majas. „Viimasel ajal ei viitsi isegi nii väga neid teha enam, sest nii palju pole huvi selle vastu. Saadakse vist aru, et need teemad olid aktuaalsed 10–15 aastat tagasi. Mul on küll sõpru, kes on Lasnamäel tänaval surma saanud, aga see kõik toimus 1990ndatel, kui elu oligi raske ja seda mitte ainult Lasnamäel, vaid igal pool Eestis,“ selgitab ta.

Lomunovi sõnul on linn saavutanud Lasnamäel olulise asja: „Tähtis on panna inimesed uskuma, et nad elavad heas kohas. Et ei oldaks end ümbritseva suhtes ükskõiksed. See on eeldus, et saaksid tekkida kogukonnad, nagu siin on hakanud viimasel ajal juhtuma,“ märgib ta.

Tema sõnul ei ole lasnamäelastel tegelikult üldse eriti vaja oma linnaosast väljas käia, sest kõik on olemas. „1990ndatel oli Vene Kultuurikeskus popp koht, aga nüüd tuuakse ju kõik staarid, nagu Pugatšova, meile siia Tondiraba halli kohale. Kultuur tuleb ise Lasnamäele.“

Vanasti meeldis Lomunovi sõnul lasnamäelastele hirmsat moodi Pirital jalutamas käia. Siis tehti nalja, et millal küll tuleb see päev, kui Pirita inimesed hakkavad Lasnamäel käima.

„Nüüd nad käivadki – lastega Tondiraba pargis, tennist mängimas või poodides. Nad kasutavad kogu aeg Lasnamäe võimalusi. Need lasnamäelased, kes siia kõrvale Pirita-Kosele kolivad, kasutavad ka Lasnamäed ikka edasi.“

Lomunov ütleb, et inimesed ei kibele Lasnamäelt ära sellepärast, et elu seal oleks hirmus kole, vaid neile ei meeldi lihtsalt betoondžungel. Nad tahavad oma aialappi ja terrassi. „Üks mu sõber kolis Rocca al Maresse, aga last veab ikka Tondiraba huvikooli. Mulle siin sobib.“

Tallinna suur prohmakas nimega Raadiku

Tallinnas ei leidu naljalt inimest, kes leiaks, et Lasnamäe tagumisse otsa Raadiku uutesse tornmajadesse munitsipaalkorterite kokku koondamine oli hea mõte. 

Esmaspäeva keskpäeval istuvad kaks noort korralikes jopedes meest Raadiku elurajoonis trepikoja ees pingil ning püüavad esimesi sooje päikesekiiri. Väljas on endiselt külm, nad rüüpavad kumbki oma plastplaskust mingit pruuni vedelikku ja peale võtavad Kingpoole kõrrejooki. Eemal, kõnniteel vastu prügimaja seina konutab veidi rapitud välimusega klaver.

„Nii nad siin toimetavad. Algul oli seda pingil joomist veel rohkem,“ ütleb Kristiina Lindau, kes on elanud Raadikul kuus aastat ja kannab ühes munitsipaalmajas ka majavanema rolli.

Pealtnäha on elu Raadikul – Laagna tee äärde rajatud uue Lidli poe taga – märksa moodsam kui mujal Lasnamäel, sest tornmajad on siin napilt kümmekond aastat vanad. Siinsed ligi 4000 elanikku on saanud kõik omale mingil põhjusel munitsipaalkorteri. Kõik Raadiku eluoluga kursis olijad nimetavad suure probleemina omanikutunde puudumist ja minnalaskvat suhtumist end ümbritsevasse.

„See on väga halb, et meil on siin selline kommuun. Siia tuuakse ikka kõige hullem kontingent kokku. Kohtuvad erinevad peoseltskonnad. Lastega peredele on siin toimuv ikka väga kahtlane, siin on narkomaane ja pätte. Lastekaitse ütles mulle siia kolides kohe, et mina oma raske puudega last siin üksi välja ei laseks, see pole ohutu,“ räägib Lindau.

Sarnase eluviisiga probleemsete inimeste ühte kohta kokku kogumine ja sinna elama paigutamine on risti vastupidine käik sellele, mida soovitab teadus ja mida teevad sotsiaalprobleemidega edukalt tegelevad linnad.

Endine Lasnamäe linnaosavanem ja praegune abilinnapea Vladimir Svet nõustub, et Raadiku on pesueht näide sellest, et selliseid sotsiaalseid objekte ei tohi ehitada liiga tihedalt kokku, pigem tuleb neid hajutada.

Algusaegadel oli Lindau sõnul olukord Raadiku majades veel hullem, sest Kopli liinidelt hakati Raadiku loomise aegu kümmekond aastat tagasi alkohoolikuid ja narkomaane siia üle tooma.

„Aga kuna üüri nad korralikult ei maksnud, tõsteti suur osa neist ruttu välja. Jagus ka neid endisi liinide elanikke, kellele see kant ei meeldinud ja läksid tagasi Koplisse. Siin on ikkagi kord ja peab puhtust hoidma. Meil on siin oma turvamees ka,“ räägib ta.

„Kui mina siia elama tulin, siis olid narkomaanid siin igapäevased. Seda õudust on vähemaks jäänud, aga mõned narkopesad on siin alles. Eks politsei teeb kõvasti reide. Igavlevad noorukid on omaette fruktid. Lapsevanemad kipuvad ükskõiksed olema, keeruline seltskond on siin koos,“ kirjeldab Lindau.

Raadikul mitmeid noorteprojekte vedanud urbanist ja Lasnamäe entusiast Maria Derlõš ütleb, et kohalikud lapsedki on öelnud oma pahanduste õigustuseks, et nad on ju Raadikult, nad ongi sellised. „Naljaga või mitte, sellist asja ei tohiks olla,“ lausub ta.

„Kui meil on olnud Raadikul laste- või noorteüritused, siis lapsed küsivad, kas te siin süüa ka annate. Kui me küsime vastu, et miks sa kodus ei söö, kuuleme ikka, et ema tuleb alles kell seitse ja sinnamaale on viis tundi aega.“

Derlõši sõnul elab Raadiku munitsipaalmajades palju noori peresid, kes ei peaks seal olema, sest selline keskkond ainult süvendab neis ka õpitud abitust ning taastoodab eraldumist tavapärasest elust.

Kristiina Lindau on siiski rahul, et endale sinna korteri sai. „Enne elasin Pelgulinnas üürikorteris, kus hallitas. Siin on mul väga mõnus soe korter ja üür on jõukohane. Mets ja Pirita jõgi on lähedal. Mul on vedanud, et minu trepikojas pole pidusid ja lärmamist,“ lausub ta.

Mida me veel andmetest avastasime?

Tallinna kõige eakam piirkond on alati olnud Priisle lõpp Lasnamäel. Seal asub Iru hooldekodu ning lähedal pole palju muid elanikke, kes piirkonna vanust tasakaalustaks.

Tallinna inimesed muutuvad iga aastaga keskmiselt vanemaks, eriti Lasnamäel ja Koplis. Ainsana on noorenenud vanalinna ja kesklinna kant.

Tallinna välismaalaste Mekad on Sadama asum ja TTÜ piirkond. Kõige rohkem välismaalasi elab TTÜ ja Sadama piirkondades, esimesse kolivad peamiselt tudengid, teise kõrgepalgalised välisspetsialistid.

Eestlased ja venelased elavad kõige võrdsemalt koos Väike-Õismäel, TTÜ ümber Mustamäel ning Kopli ja Kalamaja piiril asuvas Karjamaa asumis.
Mustamäe erineb Lasnamäest ja Õismäest. Mustamäel elavad vanemad inimesed ja seal on vähem venelasi. Mustamäe ehitati 1960ndatel, kui suur osa sisserändajatest asus Tallinna asemel elama just Ida-Virumaale. Kuna sõjajärgsel ajal oli korterite vajadus suur, asustasid eestlased Mustamäe uued korterid kiiresti. Hiljem Tallinna rännanud said korterid sagedamini Lasnamäele ja Õismäele. Paljud Mustamäele esimese laine ajal korteri ostnud inimesed pole eluruume vahetama kippunud, seetõttu ongi inimesed seal vanemad. Mustamäel hoiavad jõukust üleval ka TTÜ ja Tehnopoli olemasolu.

Pirita ja Kakumäe muutuvad venekeelsemaks. Viimase 20 aasta jooksul on üha enam venelasi kolinud Kakumäele ja Piritale. Enamasti on tegu jõukamate venelastega, kes eelistavad kolida magalast eramajja, ent siiski jääda lähedale venekeelsele keskkonnale (venekeelsed huviringid, koolid, vanemad ja sõbrad). Nii kolivad Lasnamäe venelased Piritale ja Õismäe venelased Kakumäele.

Lasnamäe ja teised magalad jooksevad rikkusest tühjemaks. Hästi tasustatud ametitega inimeste osakaal väheneb magalates pidevalt.

Vahepeal rohkem segunenud Kalamaja, Kassisaba ja muud kesklinnalähedased alad muutuvad aina ühekülgsemaks. Kui esimese 15 iseseisvusaasta jooksul elasid seal venelased ja eestlased segamini, siis nüüd kõik kesklinna ümbruses olevad alad kallinevad ja eestistuvad kiiresti. Samal ajal muutub Lasnamäe aina venekeelsemaks.

Ida-Euroopa lihttöölised kolivad Lasnamäele ja kõrgepalgalised tippspetsialistid Kesklinna ja Kalamajja. Kui migratsioonipoliitikat muudetakse nii, et pikem elamisluba saadakse ka seni seatud piirist madalama palgaga, võib see tulevikus segregatsiooni aina suurendada.

Lugu sündis koostöös Eesti Ekspressiga ja kuulub sarja "Süvalinn", mis uurib, kuidas juhitakse Tallinnat. Sari koosneb neljast põhjalikust loost, millest Levila avaldab käesoleva.

Loe sarja kõiki osi Eesti Ekspressist.

Artiklisari "Süvalinn" valmis Oivalise Ajakirjanduse Sihtasutuse toel.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!