Arvamus: mind kiusati kirjavigate pärast

Alustuseks lugu kunagisest töökohast.

Saatsin kolleegile eravestluses sõnumi, kus kirjutasin kiirustades "kuldse" asemel "kultse", tugeva t-ga. Millegipärast kolleeg reageeris väga järsult, nimetades mind rumalaks ja kirjaoskamatuks. Ütles, et peaksin algkooli tagasi minema ja tähestikku õppima. Järgnes kuudepikkune võtmine, isegi kiusamine. Kui ta minust kontoris möödus ja kedagi polnud läheduses, mõnitas ta endiselt mu väikest viga. Puhus selle suuremaks. Ütles, et olen loll, ebaintelligentne jne. Imestas, et kuidas ma üldse siin töötada saan. Rääkisin murest ülemustele, aga kuna ettevõte oli väike, ei saanud meid ka eraldi projektide peale tõsta. Niisiis otsustasin ma lõpuks töölt lahkuda.

***

Terve elu olen soovinud, et mul oleks sarnane sõnade ritta seadmise oskus nagu mu andekatel sugulastel Leelo Tunglal ja Kristiina Ehinil.

Aga mul on düsleksia.

Ametliku definitsiooni järgi on düsleksia kaasasündinud lugemishäire. See tähendab, et ehkki düslektikul pole intellektipuuet, on tal tekstist arusaamisega raskusi, lugemine ei käi automaatselt. Osadel võib esineda probleeme ka kirjutamisel. Seda nimetatakse düsgraafiaks. Tihti esineb düsleksia veel koos aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ning Aspergeri sündroomiga, aga ka düskalkuuliaga. Viimane tähendab, et inimesel on raskusi matemaatika ja arvutamisega.

Kuigi täpsed andmed puuduvad, esineb Eestis düsleksiat nii kergemal kui ka raskemal kujul umbes 10-protsendil elanikkonnast. On arvatud, et igas klassiruumis õpib vähemalt üks düslektikust laps.

Igas klassiruumis õpib vähemalt üks düslektikust laps.

Purjus sõbra sõnumid

Missugune näeb välja minu düsleksia? Mul on veidi haruldasem vorm, sest ma kuulen sõnu valesti. Näiteks sõna "hakkama" kuulen ka kolme k-ga, hakkkama. Sõna "paljudele" kuulen ma "paljutele". Kpt ja gbd valmistavad mulle raskusi. Inimestel on harjumus kirjutada kuulmise järgi, aga kuna ma kuulen sõnu valesti, nõuab õigesti kirjutamine eraldi pingutust.

Tekstide lugemine õhtul, väsinud peaga, on paras väljakutse. Tekst muutub häguseks ja uduseks. Vahel on tunne nagu loeks hiina keelt. Arusaamine tahab meeletut keskendumist. Viimasel ajal on tekitanud probleeme ka Circle K automaattanklas tankimine. Neil pole kõige parem font ehk kirjatüüp, mistõttu püüan tankima minna ajal, kui mu aju on puhanud.

Lisaks ei meeldi mulle see, kui keegi mind puudutab. Eriti inimesed, keda ma ei tea.

Düslektikud ei võta end alati surmtõsiselt. Tuleb ette ka tragikoomilisi seiku. Näiteks olen avastanud, et võin teinekord purjus sõbra tekstisõnumist üllatavalt hästi aru saada. Olen pannud koogi sisse suhkru asemel soola. Kuna sõnad kõlavad sarnaselt, lähevad nad sassi. Sõpradega autoga sõites ja teed juhendades on ette tulnud, et käsi näitab paremale, aga suu ütleb, et keera vasakule.

Düslektikud ei võta end alati surmtõsiselt. Võin teinekord purjus sõbra tekstisõnumist üllatavalt hästi aru saada.

Iga düslektik ja tema sümptomid on erinevad, mistõttu ei saa kõiki ühe mütsiga lüüa. Elu jooksul võivad sümptomid muutuda, mõned kaduda, teised rohkem esile kerkida. Nagu ütlesin, saan mina tekstist paremini aru, kui olen puhanud. Rolli võivad mängida ka kehaline aktiivsus, stressitase, dieet, aga ka ilm. Vahel on lihtsalt mõni päev parem kui teine.

Surnuks kallistajad

Eestis ei saa inimesed veel hästi aru, mis asi on düsleksia, olgu kodus, koolis või töökohal. Meedias räägitakse teemast vähe või ühekülgselt. Paljude jaoks on see endiselt tabu.

See toob kaasa halvustamist, diskrimineerimist. Paljud õpetajad pole düsleksia ja selle sümptomitega piisavalt kursis. Selle asemel, et luua düslektikust lapsele toetav õpikeskkond, kus ta saab endale sobival viisil – näiteks kuulamise kaudu – teadmisi omandada, löövad õpetajad kõiki ühe puuga. Kuna mul oli koolis raskusi lugemise ja kirjutamisega, ütlesid osad õpetajad, et mu tulevane karjäär on kas kokatädi või koristaja.

Töökohtadel olen kokku puutunud inimestega, keda nimetaksin eesti keele valvuriteks. Näib, et nende eesmärk on hoida eesti keel võimalikult puhtana. See on üllas soov, aga sageli puudub neil teadmine düsleksiast, mistõttu võivad nad hakata kirjavigu nina alla hõõruma. On olnud olukord, kasvõi alguses kirjeldatud vahejuhtum, kus norimine läheb üle kiusamiseks.

Omaette grupp on tegelased, kes tahavad düslektikut justkui päästa, muuta, terveks ravida. Mul on olnud paar tuttavat, kes lihtsalt ei mõista, kuidas saame me lugemise ja kirjutamisega hädas olla. Nad suruvad end peale ja ütlevad, et raviksid meid terveks, kui me vaid ise natukenegi pingutaks. Tegelikult ei saa nad düsleksia olemusest aru. Kuna see mõjub tihti ahistamisena, nimetan neid "surnuks kallistajateks".

Osad tegelased suruvad end peale ja ütlevad, et raviksid düslektiku terveks, kui viimane vaid ise natukenegi pingutaks.

Vahest kõige suurem mure on see, kui düslektik pole oma eripäraga kursis, kui see jäetakse diagnoosimata. Ta ei saa aru, miks tal lugemine ja kirjutamine välja ei tule. Nii võib tal tekkida valearusaam, et ta ongi vigane ja katki. Paljudel noortel, kes kooli pooleli jätavad, on kas düsleksia, düsgraafia, düskalkuulia, ATH või muu sarnane eripära. Paraku, nagu maailma kogemus on näidanud, võib see viia veel traagilisemate tagajärgedeni, enesevigastamiseni ja isegi enesetappudeni.

Kasutamata võimalused

Düsleksiast rääkides keskendutakse liiga tihti vaid ktisaskohtadele, nägemata võimalusi, mida eripära pakub.

Oluline on tuvastada düsleksia võimalikult vara ja pakkuda lapsele võimalikult toetavat õpikeskkonda. See tähendab, et tuleb leida viis, kuidas lapsel on kõige parem õppida. Mõnele sobib kuulamine (kasutades näiteks text to speech ehk tekst kõneks rakendusi), teisele jällegi piltide ja graafikute kasutamine. On ka düslektikuid, kellele valmistab raskusi just paberi peal lugemine ja kirjutamine, mistõttu võiks neile võimaldada ekraani. Kui leitakse sobiv õppimisviis, paraneb lapse rahulolu ja ka õpiedukus.

Mind ennast on aidanud palju logopeedid ja eraõpetajad, kelle juures olen käinud juba lapsest peale. Olen teinud endaga igapäevast ränka tööd, näiteks kirjutamisel hääldan uusi sõnu siiamaani välja, et need õigesti paberile saaksid.

Aastaid tagasi õppisin ära programmeerimise ja ehitasin endale robotassistendi, mis kogub kokku uudised, analüüsib nende sisu ja teeb lühikokkuvõtte. Lisaks eemaldab ta uudisest kõik üleliigse, sh reklaamid, mis võiks lugemist koormata. Olen loonud ka programmi, mis parandab mu õigekirja vead. Seda puhuks kui pean saatma ametliku kirja. Lisaks kasutan text to speech-lahendusi, eriti siis kui info on oluline ja peab meelde jääma.

Paljud suured ja tuntud IT- ettevõtted nagu Amazon, Google, Microsoft, Apple, aga ka näiteks Briti luure GCHQ on öelnud, et mitteneurotüüpiliste, sealhulgas düslektikute palkamisel on rida eeliseid. Kuna düslektikute aju toimib teistmoodi, näevad nad mustreid ja seoseid, mida teised ei näe. See teeb neist suurepärased probleemide lahendajad. Düslektikutel on kaugele arenenud ruumiline mõtlemine, nad on loovad ja uudishimulikud. Need omadused on valdkondades, mis jahivad innovatsiooni, kõrges hinnas.

Düslektikutel on kaugele arenenud ruumiline mõtlemine, nad on loovad ja uudishimulikud. Need omadused on ärides, mis jahivad innovatsiooni, kõrges hinnas.

Edukaid ja väljapaistvaid düslektikuid leiab pea igast valdkonnast. Albert Einstein, Richard Branson, Keira Knightley ja Jamie Oliver on vaid mõned nimed.

Seega tasuks küsida, miks võtame Eestis düsleksiat probleemina, kui läänemaailmas nähakse seda üha enam võimalusena, mitmetes sektorites isegi konkurentsieelisena? Leian, et peaksime keskenduma rohkem eripäradega inimeste tugevustele, mitte nõrkustele. Sellest võidaksid nii düslektikud kui ka terve ühiskond. 

KASULIKUD LINGID DÜSLEKSIA KOHTA

Eesti Lugemisühingu koduleht, kust saab info düsleksia, koolituste ja teabepäevade kohta.

Põhjalik juhendmaterjal vanematele, kelle lastel on düsleksia.

Kõneravi.ee kodulehelt leiab palju praktilisi harjutusi ja soovitusi nii düslektikutele, õpetajatele ja lapsevanematele.

Ingliskeelne sait Made By Dyslexia, mis näeb düsleksiat võimalusena ja selgitab, kuidas see enda kasuks tööle panna.