IV osa. Ansambel läbi kaasteeliste silmade. Järgmine generatsioon

Nad sulasid rahvaga ühte. Rahvas võttis nad vastu, sest sai aru, et need poisid on omad.

Tekst: Janno Zõbin
Fotod: erakogu
Toimetas: Hille Saluäär
Audioloo luges sisse: Anu Lamp
Muusika ja helikujundus: Janek Murd
Kasutatud muusika: Kukerpillid
Avaldatud: 03.2021

Nii nagu Kukerpillide muusika on mõjutanud mitut põlvkonda, hõlmab ka Kukrite enda sisering – sugulased ja sõbrad – eri generatsioone. Ansambli liikmete lapsed on sündinud seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel. Mõni neist nimetab Kukerpille lausa teiseks perekonnaks. Paljudel Kukrite lastest on ühised mälestused lapsepõlvest ja mitmed neist suhtlevad omavahel ka tänapäeval.

Toomas Kõrvitsa poeg Mihkel on valinud elukutseks linnaplaneerija ameti. Toomas ise on sisearhitekt. Mihkel on olnud Sven Grünbergi muusikast inspireeritud bändi Galaktlan Grupp trummar ning praegu ansambli Mirabilia ja elektroonilist muusikat loova koosluse Tehnoloogiline Päike liige.

„Ma olen isa elustiili kaudselt üle võtnud. Eks ta on mind kõrvalt jälginud, kindlasti ka muretsenud ja muianud. See, mida tema on kogenud, on ka mul läbi teha tulnud,“ mõtiskleb Mihkel.

Lapsepõlvest meenub talle kasvamine pillide keskel. Põnev on käia isaga kontsertidel, kus saab koos noorema onupoja Robert Kõrvitsaga lava taga ringi luusida. Roberti isa Harry Kõrvits esineb koos Rock Hoteliga ning just viimasega jagavad Kukerpillid vahel lava.

Alati on kihvt oodata isa koju välismaalt. Mihkel meisterdab talle tervituseks kingitusi. Nii näiteks valmib kord paberist suur puldiga televiisor, kuhu sisse esinema on joonistatud just Kukerpillid. „Tegelikult võis see olla ju vihje, et isa tooks meile puldiga teleka,“ naerab Mihkel.
Eredalt on Mihklil meeles tõenäoliselt 1987. aasta suvel peetud vanalinna päevad, kus Kukerpillid esinevad Maiasmoka kohviku vastas Suurgildi hoone treppidel. Kohal on meeletu rahvamass. Kontsert on väikesele poisile võimas elamus.

Pilt ühtedest vanalinna päevadest on sööbinud ka Taivo Linna tütre, vandeadvokaat Liisa Linna mällu. „Bänd mängis ja seal oli tohutu rahvamass. Oli vastupanuliikumise aeg, mil sinimustvalged juba põuest välja tulid. Ma üritasin vaadata üle peade, see oli vinge elamus,“ räägib Liisa Linna. „Kui su isa ikka mängib ühes populaarsemas Eesti bändis ja sa näed, kui paljud inimesed seda ansamblit armastavad, on see lapsele eriline tunne,“ tunnistab ta.

Kord keskkooli ajal võetakse Kukerpillide video salvestusele linnahallis kaasa terve 4. keskkooli klass, kus Liisa toona õpib. Kõik noored peavad bändi loole ilmekalt kaasa elama, ent nad väsivad ja tüdivad. Lõpuks pääseb video mõnesse episoodi ja tele-eetrisse vaid paar õpilast.

Linnade peres oli muusika nii igapäevane nähtus, et Liisa Linna, veel nüüdki, ei saa sellest üle ega ümber. „Ükski tähtpäev ei möödunud ilma, et isa oleks võtnud kätte pilli ja laulnud,“ räägib Liisa. Jaanipäevad, sünnipäevad, jõulud, mis tahes peresündmused – need kõik olid sisustatud muusikaga ja neil musitseerisid kõik pereliikmed koos. Olgu lõõtspillil, klaveril, kitarril või mandoliinil.

Liisa arvates säilib Kukerpillide populaarsus üheksakümnendatel ka seetõttu, et popmuusikasse imbub üha rohkem kantrit ning see mõjub hästi bändile, kes ka päkapikudisko ajastu noorte seast oma kuulajaskonna leiab. Mitmesugused kantriüritused, nagu näiteks Harku järve kantri, vaimustavad veel selgi kümnendil publikut.

Kukerpillid on bänd, kes tahab ja suudab kogu aeg ajaga kaasas käia. Liisale meenub, kuidas lugusid „Suured koerad, väiksed koerad“ ja „Marina“ mängitakse raadios söögi alla ja söögi peale. Liisale endale on mudilasena hinge läinud lapsemeelne lugu „Jahimees“ ning sõdurilaul „Ei ma karda allveepaati“.

Liisa õde Leeni mäletab samuti, et muusika on olnud Linnade perest lahutamatu. „Me oleme ju sündinud muusikute ja kunstnike suguvõssa, nad kõik on mind sünnist saati ümbritsenud,“ ütleb ta. Paljud ei tea, et Kalmer Tennossaar oli Liisa ja Leeni emapoolne vanaonu. „Olen püüdnud terve elu ka ise meie suguvõsa nime vääriliselt elada,“ ütleb Leeni, pisuke muie suunurgas.

Me oleme ju sündinud muusikute ja kunstnike suguvõssa, nad kõik on mind sünnist saati ümbritsenud.

Muusika, mida Taivo reisidelt kaasa toob, mõjutab hiljem ka Leenit. Džäss ja eri maade folk. Rahvapärane ja ehe muusika.

Isa kaudu saab Leeni endale lemmikbändi, mis tõsi küll, on kantri või folgiga võrreldes pisut teisest ooperist. „Armastus tekkis mul The Beach Boysi vastu. Isa tõi nende vinüülplaadi Ameerika reisilt ning sealt ma seda teist laadi muusikat kuulsingi,“ selgitab Leeni.

Taivo Linna ja tema tütar Liisa koduses miljöös.

Ema viiekümnendal juubelil esineb ta koos Kukerpillidega ja laulab laulu „Süda tuksub“. Isa lahkumine kõigest poolteist kuud hiljem on tema ja pere jaoks ootamatu ja kohutavalt traagiline.

Leeni on dokumentalist ja tahab tulevikus teha Kukerpillidest dokumentaalfilmi. Ta on tallele pannud hulga isa diapositiive, mis on kogutud Kukrite reisidelt. „Neid vaadates on mul nii kahju, et pole enam võimalust temalt küsida, mis ühe või teise pildi peal juhtub,“ ütleb Leeni. Kukerpillide võti, mis bändi inimestele avab ja eestlased kaasa elama paneb, asub Leeni arvates lauludes ja sajanditevanustes tekstides, mida Taivo arhiivist otsis. „Midagi sarnast, miks külalaulikud kunagi populaarsed olid. Jaanipäevadel tõid nad kogu küla kokku,“ mõtiskleb Leeni. „Loeb ka see, et nad teevad bändi südamega. Ei käi lihtsalt pulmast pulma raha teenimas. Kõigil neil on ka oma teine töö,“ lisab Leeni.

Mihkel Kõrvits mäletab, et oli kaheksa-aastaselt bändi talvelaagris, kus ta kuuleb esimesi Ameerika kantrilugusid. Need jäävad talle eredalt meelde ja hakkavad kummitama. Praegu on ta Kukerpillide lugude elav entsüklopeedia. „Pole vist lugu, mida ma ei teaks,“ tõdeb Mihkel. Mihkel Kõrvitsa mällu on sööbinud pilt sellest, kuidas ta istub kodus põrandal mistra vaibal ning vaatab ja kuulab Kukerpillide vinüülplaate. 1987. aastal Melodija plaadifirma alt välja antud plaadi kaant illustreerib käsi. Sellele käele on juurde kirjutatud näppude nimed: täitapp, kotinõel, pikkpeeter ja nii edasi. Selle käe joonistas püüdlikult kaheksa-aastane Mihkel. „Iga kord, kui ma seda plaati vaatan, tuleb mul see meelde,“ tunnistab ta. Pisikest Mihklit võib Nõukogude ajal näha ka Kukerpillide loo „Murelikud-õnnelikud“ videos, kus ta kõnnib ja veab järele üht mänguautot Lasnamäel kortermaja ees.

„Lugu räägib sellest, kuidas vanemad oma last koju ootavad. See on mulle kuidagi väga hinge läinud,“ ütleb Mihkel. Ka paljude teiste lugudega seovad teda isiklikud mälestused ja tugevad emotsioonid. Nii mõnedki palad, mis Mihklile sobivad, on pigem kurvameelsed kui lõbusad. Näiteks „Vana ja väsinud mees“, loodushoiuteemaline „Idüll“, filosoofilise alatooniga „Musta varju saatel“ või koduigatsusest rääkiv „Maretsa jõel“. Pala „Täna ma luuletan“ lõpus on Mihkli jaoks märgilised sõnad: „Väsiks see maailm vaid vihkamast.“ „Mulle meeldib just Kukerpillide diibim pool,“ ütleb ta.

Kui Mihklilt küsida, mis võis olla Nõukogude ajal Kukerpillide juures see, millega nad silma paistsid ja publikut kõnetasid, vajub ta korraks mõttesse. „Neil oli ja on hea seltskond ning huumorimeel. Lugudel on super meloodiad. Ka lugudel, mis pole nende palad, aga mille nad esitamiseks välja valisid. Ja muidugi Henno Käo ja Priit Aimla sõnad, mis on lausa eestlaste geneetilises koodis,“ arutleb ta.

Järgmine põlvkond: Ike Volkov koos Toomas Kõrvitsa poja Mihkel Kõrvitsa (vasakul) ja oma laste Joel Volkovi (paremal ülal) ning Kalle Volkoviga sirvimas toonast bestsellerit “Avameelselt abielust” 1983. aasta kevadel.

Kui Mihkel on paar päeva Kukerpillide lugude üle mõtisklenud, lisab ta nüansse ja pooltoone. „Kellel poleks kaheksakümnendatel karbuss jupsinud nagu loos „Auto ohver“ või kes poleks seisnud taarapunkti sabas, nagu seistakse palas „Pudelilugu“. Väga elulised teemad,“ kirjutab Mihkel.

Ike Volkovi pojale Joel Volkovile on Kukerpillide muusika samuti lapsest saadik tuttav. Joel mäletab, kuidas ta nelja-aastasena lintmaki mängima paneb ja Kukrite lugusid kaasa laulab. Samas tunnistab Joel, et eelkõige on isa olnud tema silmis arhitekt ning alles seejärel Kukerpillide laulja ja bassimängija. „Kukrid on isiksused. See ongi bändi nii kaua koos hoidnud,“ arvab ta.

Joel on päri oma isaga, kes on alati öelnud, et ükskõik, mida sa teed, alati peab selles olema mingisugune mõte. Ja seda mõtet on Kukerpillid suutnud hoida. „See mõte on neil kogu aeg muutunud. Nad tegid kõvasti tööd arhiivis, mingil ajal leidsid Kihnu lood ja siis jälle cajun’i muusika,“ loetleb Joel bändi tahke.

Kukrid on tema arvates hipiajastu tüübid ja neil on sees omaaegne ERKI vaib: igiotsiv mentaliteet, mis polegi tänapäeva bändidele nii väga omane. „Tean bändimehena väga hästi, kui lihtne on mõttel lasta kaduma minna,“ mõtiskleb Joel Volkov. Joel leiab, et Kukerpillid pole olnud liiga edev bänd, on alati jäänud iseendaks ja olnud aus.

Kukrid on Joel Volkovi tema arvates hipiajastu tüübid ja neil on sees omaaegne ERKI vaib: igiotsiv mentaliteet, mis polegi tänapäeva bändidele nii väga omane.

Tema enda tegevus muusikuna on Kukritest diamertaalselt erinev. Joel müristab trumme metalbändis Zorg ning on reklaamifirma Tank üks omanikke. Nagu Mihkel Kõrvits, mäletab ka tema isa ootamist. See, et isa kodust eemal viibis, oli poisile muidugi asja kurb pool.

Joelile on oluline Kukerpillide lugu „Rotterdam“. Meremeeste laul, mida laulis Lääne-Virumaal Eisma külas juba Ike Volkovi onu Kalju Veervald ja millest Zorg on teinud Kukrite 30. sünnipäeval metalkaveri.

Tiit Kõrvitsa poeg Joosep Kõrvits on küll klassikalise muusika haridusega tšellomängija, kuid tegeleb viimasel ajal ka komponeerimisega. Hiljuti on ilmunud tema plaat „Öö on ilus“.
„Kukrid on mu muusikalist maitset päris palju mõjutanud: eriti kantri, bluegrass ja folk,“ tunnistab Joosep. Ja lisab, et kuulab ja mängib ka ise hea meelega neis stiilides lugusid. Kord, ligi viisteist aastat tagasi, käib ta „kehaks“ koguni Kukerpillide kontserdil Ike Volkovi asemel.

Ansambli üks võlusid peitub Joosepi meelest selles, et Kukerpillide repertuaari on adopteeritud just need õiged välismaa lood ja seda on tehtud õigel ajal. Lisaks kõnetavad vaimukad laulutekstid. Ja muidugi Toomase nasaalne vokaal, mis on äratuntav ja isikupärane. „Nad on olnud bändiliikmetena kõik võrdsed ja tänu sellele see koosseis püsib,“ tõdeb Joosep.

Taivo venna ja armastatud laulja Ivo Linna arvates on Kukerpillid kui nähtus seotud tugevalt ajastuga, mil bänd alustas. „Oli poliitiliselt keeruline aeg. Nad võtsid suuna mängida traditsioonilist Eesti rahvamuusikat, mida tollane vanem generatsioon peast teadis. See oli selge eestluse märk,“ seletab Ivo Linna. Kuna Kukrid ei viljelenud mingisugust ületamatut suurt kunsti, pugesid nad rahva hinge.

Ka Ivo Linna liigub seitsmekümnendatel samadel kontsertidel Kukritega ja näeb nende tõusu lähedalt. „Nad olid vaata et kõige populaarsem ansambel. Nende kontsertidele sõideti kohale kolhoosibussidega kümnete ja võib-olla ka sadade kilomeetrite kauguselt,“ rääkis ta. „Nad sulasid rahvaga ühte. Rahvas võttis nad vastu, sest sai aru, et need poisid on omad.“

Nad sulasid rahvaga ühte. Rahvas võttis nad vastu, sest sai aru, et need poisid on omad.

Ivo Linna räägib, et Taivo oli Eesti muusika pärandist tõeliselt huvitatud. „See varasalv on ammendamatu. Neid lugusid on tuhandeid. See mehhanism toimib väga hästi. Tihtipeale ei taha rahvas kõrgkultuuri, vaid muusikat argimurede leevendamiseks. Muusikat, mida on võimalik kohe kaasa laulda. Muusikat, mille sõnum oleks selge ja milles oleks ka huumorit,“ selgitab Ivo Linna.

Ent kas see kõik tähendab rahvale leiba ja tsirkust? „Et rahvas seda tahab, on teada juba vanadelt roomlastelt. Aga Kukerpille ei saa siiski nimetada leivaks ja tsirkuseks,“ leiab Linna.

Helilooja, näitleja ja viiuldaja Tõnu Raadik satub Kukerpillidesse Gunnar Grapsi soovitusel 1976. aastal. Siis, kui Tiit Kõrvits suundub aega teenima Nõukogude armeesse. „Ma olin märgade kõrvatagustega kutsikas ja läksin bändi, mis triivis tollal juba laineharjal. See, kuidas kogu masinavärk neil toimis, oli viimase peal. Neil oli käsil elu kuldseim keskiga, mina aga olin oma loomingutee alguses. Sain neilt teadmise, kuidas üldse üks bänd funktsioneerib ja kuidas ansambel suudab kaua aega järjest kitsas ruumis koos eksisteerida,“ arutleb Raadik.

Kukerpillide fenomen seisneb Raadiku arvates muu hulgas Taivo Linna geniaalsuses ja selles, milliseid lugusid oskab Taivo esitamiseks välja valida. Põhjus, miks bänd ka Venemaal üsna tuntuks saab, on see, et kusagilt Eestist tulnud ansambel esitab Ameerika kantrit. „See meeldis Moskva partorgidele nii väga, et nad lasid meil kogu aeg mängida,“ tõdeb Raadik. Tollasele valitsevale eliidile läheb eriti hästi peale kantri võtmes esitatud pala „Моi аdress — sоvетsкi sоjuz“.

Dirigent Arne Haasma liitub kukritega 1984. aastal, hakkab mängima akordioni ja teeb seda siiani. „Meie lugusid tuntakse ja neid on võimalik kaasa laulda. Praeguste puntide puhul see sageli nii ei ole,“ räägib Haasma.

Arnele meeldib Eesti-Vene kirikuansambli Orthodox Singers juhi Valeri Petrovi nägemus muusikast. Muusika – see on meloodia, harmoonia, rütm ja nüansid. Kui sealt midagi ära võtta, ei tohiks seda enam muusikaks nimetada.

Haasma tõdeb, et selle 37 aasta jooksul, mil tema on bändis mänginud, on Kukerpillide järgi olnud kogu aeg nõudlus, viimane koroona-aasta muidugi välja arvatud. Ansamblit on viimastel

aastatel palju kutsutud ka pulmadesse ja sünnipäevadele, millega noorem põlvkond teeb vanemale kingituse. See omakorda tähendab, et Kukerpillide muusika levib edasi ka noorte seas.

Seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel tegutseb ka teisi rahvamuusika sugemetega levimuusika ansambleid. Ent tänaseks on inimeste alateadvusesse pugenud just Kukerpillid. „Rahvamuusika oli popp ja meilt võeti šnitti. Meil oli midagi, millele nemad ligi ei pääsenud,“ arutleb Tiit Kõrvits.

Ike Volkov nendib, et bändiliikmed küsisid endalt: miks me seda teeme? Kuidas – see on juba tehnika küsimus. „Meil ei olnud kramplikku vajadust saada populaarseks. Meil olid ju ka teised ametid, mis leiva lauale tõid. Olime eelkõige sõpruskond,“ räägib Volkov.

Pole kahtlustki, et Kukerpillide edu ja lend algas just tänu „Reklaamiklubi“ telesaadetele. „Kui ma olin armeest pääsemiseks Lasnamäe veerul mereväe keskhospidalis, lasti mind „Reklaamiklubis“ esinemiseks sealt välja. Admiral andis loa. Kui ma hommikul salaja haiglasse tagasi kobisin, olin seal venelaste jaoks nagu Jeesus Kristus. Lõpetati ära klistiirid, märjad linad ja kogu see muu jama,“ jutustab Ike Volkov. Kukrid on staarid suure algustähega ja seda nii eestlaste kui Eesti venelaste jaoks.

Toomas Kõrvits lisab: „Nooruslikkus on meil säilinud tänu sellele, et oleme kõik need aastad tassinud ise oma kola: pille, võimendeid ja kõlareid. Käsitsi hoidlast bussi, bussist esinemispaika. Pärast esinemist esinemispaigast bussi ja bussist hoidlasse. Ja nii iga mäng. Vot niimoodi,“ seletab ta.

Lõppsõna:

Poole sajandi jooksul, mil Kukerpillid on loonud ja esitanud üle kolmesaja loo, andnud lugematul arvul kontserte, vaimustanud sadu tuhandeid eestlasi, on ansamblist tekkinud mingisugune kuvand. Eks see pilt ole igaühel pisut erinev ja sõltub sellest, millise külje pealt ansamblit vaadata, millist perioodi vaadelda. See kuvand muutub ajas ja muutub ka tulevikus.

Ent bändimeeste elustiil, kirg muusika vastu on jäänud Kukerpillidel püsima. Ansambli praegused liikmed on ise öelnud, et mängivad tõenäoliselt kuni lõpuni.

Levilal tuleb tunnistada, et me ei suutnud usutleda kõiki bändiliikmeid ja kaasteelisi ansambli tegevuse eriilmelistest perioodidest. Nii näiteks jäi vestlemata bändi sõnasepa ja estraadinumbrite tegija Priit Aimlaga, viiuldajate Vello Toomemetsa, Indrek Kalda ja Olavi Kõrrega. Aga ka praeguse liikme Heiki Vahariga, bändi bussijuhtide Jaan Kammi ja Jaan Lõhmusega, Saksamaal bändile neli kümnendit kontserte organiseerinud Andres Vainumäega, helimeeste Enn Laidre, Jaanus Sesmini ja paljude teistega, kes on Kukritele viie kümnendi jooksul lähedal seisnud.

Kõnelda ei saa me enam nendega, kes mängivad pilli, loovad muusikat või luulet juba taevastel lavadel: Henno Käo, Taivo Linna, Jaan Arder, Kaarel Kilvet, Silvi Vrait, Toomas Torop, Virgo Jaanimägi ja mitmed teisedki. Kõigil neil oleks Kukerpillidest rääkida oma lugu.

Kasutatud muusika:

1. Tehnoloogiline päike - Suvevaheajaks maale
2. Kukerpillid - Idüll
3. Tehnoloogiline päike - Intro. Illuminatsioon
4. Kukerpillid - Autoohver
5. Kukerpillid - Rotterdam
6. Joosep Kõrvits - Song of Hope
7. Kukerpillid - Kodumaine viis (Heino Eller)
8. Kukerpillid - Purjedes (Janek Murd remix)

Mine kuula ka Levila poolt kokku kogutud Kukerpillide lugusid koos Ike Volkovi ja Toomas Kõrvitsa kommentaaridega! "Idüll musta varju saatel"